Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Kirjeldus

Muistis paikneb kagu-loode suunalise, metsa ja võsaga kaetud madala seljandiku kirdenõlval, kõrgel põhja-kirde suunas madalduval maal. Kivi ümbruses kasvab sarapuuvõsa, aga ka kõrgemaid lehtpuid. Temast 20 m kagu pool ja 12 m loode pool kulgevad kirde-edelasuunalised kiviaiad. Põlluserv jääb kivist 50 m kirdesse.
Kivi ise on kolmnurkse põhiplaaniga, OW suunas 4,5 m pikk, NS suunas 3,7 m lai, põhjaservast 1,6 m kõrge ja maapinna lähedalt 14 meetrise ümbermõõduga. Kivi pealispinna põhjapoolne osa ja idapoolne nukk on kõrgemad, pealispinna lõunapoolne osa aga seevastu madalam, kergelt lohus ja madaldub lääne suunas. Kivilae kõrgemas põhjapoolses osas leidub üks ilmselt kunstliku päritoluga korrapärase ümara kuju ja põhjaga lohuke. Lohu põhi ei ole küll siledaks lihvitud. Ometi on ilmselt tegu väikeselohulistele kultusekividele tüüpilise lohukesega. Lohu läbimõõt on 6 cm, sügavus 1 cm. Ilmselt hakati kultusekivi hiljem ohvrikivina kasutama.

Asukoha kirjeldus

Muistis asub Poanse külast loodesse Karjuse-Sepa talu juurde suunduvast külateest 36 m kirde pool. Jaagu talust jääb kivi ca 400 m loode poole, Vene-Mardi talust 200 m põhja-loode poole ning Karjuse-Sepa talust 230 m kagu poole. „Ringapealse“ ohverdamiskohast (nr 9995) jääb kivi 40 m loode poole.

Ajalugu

Kivi kohta leidub andmeid: V. Lõugas. Vanema rauaaja muististest Poanse külas Karuse kihelkonnas (käsikiri AI arhiivis).
Muistis on dateeritav väikeselohulise kultusekivina I aastatuhandesse eKr. Ja ohvrikivina II aastatuhandesse.

Üldinfo

Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.