Mälestise tunnus

Viljandimaa tüüpiline veekogule orienteeritud maastikupark.

Kirjeldus

Pargi suurus on 72,3ha.Põhiosa moodustab suur vabakujuline metsailmeline puistu. Reljeef on pargis vahelduv: regulaarne osa on tasane, parkmetsa osas on tugev langus Raudna jõe ja Heimtali-Viljandi maantee suunas. Mõisasüdamikku suunduvad puiesteed Rimmu, Loodi ning Vardi poolt. Puudeks on lehtpuud – tamm, saar, jalakas, vaher.
Esiväljak on avar, ümar, ääristatud kaarja sissesõiduteega, ilmestatud üksikute puudegruppidega. Silmapaistvam neist on neljane pärnagrupp. Esiväljaku edelaosas olev kivirist olevat sinna püstitatud tiiki uppunud mõisniku tütre mälestuseks. Tiik olevat pärast seda täis aetud ja sinna moodustus väike künkake.
Tagaväljak on tagasihoidlik, kitsas, neljakandiline muruplats üksikute elupuude, kaskede ja pärnadega. Kunagi oli siin ilmselt olnud barokne terrassidel asuv ehisaed.
Mõisamaja ümbritsevas pargis ja lilleaias olid pargipaviljonid, mägede vahel rippsillakesed, trepid ja kaugemal jahionnid. Jõe oru kõrgel kaldal asusid seenekujulised lusthooned, mis võimaldasid maalilisi vaateid. (pargiankeet,2002)

Ajalugu

Varasem plaanimaterjal pargi kujunduse kohta puudub. Park on suurelt osalt P. R. v Siversi kujundatud 19. sajandi teisel poolel vabakujulisena, säilitades peahoone lähimas ümbruses olevat regulaarset haljastust (mõisamaja peafassaadi esine ringteega piiratud muruväljak, mis pärineb juba 18. sajandist). Osa pargist on rajatud endisesse metsa (pargiankeet). Puistu kujundamisel on ära kasutatud looduse võimalused, mida on võõrliikidega täiendatud. W.S. Stavenhagen on kirjutanud oma mälestustes: "Maalilisest rohelusest ja puiestikest ümbritsetud Heimtali võime koos mõisaga külgnevate looduslike pargialadega, koos teda ehtivate toredate kaskede, tammede, jalakate, kuuskede, saarte, pärnade, mändide, vahtrate ja siberi seedrite, koos ta lille- ja roosiaedadega, koos tema mägede ja orgudega, tema vulisevate allikate ja maaliliste veepaisudega, tema uhkete majapidamishoonetega, mis puudesaludesse hajutatuna jätavad endast kõike muud kui proosalise mulje, igati pidada üheks meie ahtama isamaa kõige meeldivamaks paigaks. Isa lõi siinset maastikku kunstitundlikult: ta ei istutanud puid juurde, vaid oskas neid põlislaant harvendades õigesse kohta kasvama jätta ning sel moel hoopis suurepärasemaid puuderühmi ja salusid kujundada, kui neid teistmoodi talitades ülisuurte aia- ning rahakuludega pikkade aastakümnete jooksul oleks võidud istutada ja suureks kasvatada" (Parkide restaureerimine. 2008, lk 81).

Kaitsevööndi ulatus

Heimtali mõisa ühtse kaitsevööndi kehtestamiseni on mälestise kaitsevöönd 50 m mälestise välispiirist arvates(Muinsuskaitseseaduse § 25)