Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Asulakoht on loode-kagu suunas piklik, pikkusega 50 m ja laiusega 25-30 m. Asulakoha põhiosa jääb Kärsa-Eoste maanteest paremale poole. Koht on kaetud murukamaraga, võsastumata, maapinnal on näha üksikuid suuremaid kive.

Asukoha kirjeldus

Asulakoht asub endise jaotuse järgi Võrumaal Põlva kihelkonnas. Asulakoht paikneb Kärsa-Eoste ja Eoste külatee ristumiskohast loode pool. Maastikuliselt paikneb asulakoht Ahja jõe ürgoru parema veeru allosas.

Ajalugu

Kultuurkihi iseloomu ning leitud savinõukillu järgi otsustades kuulub asulakoht II aastatuhande algusesse. Asulakohta on mainitud J. Jungile saadetud kirjades ning O. Ugarti Põlva kihelkonna kirjelduses 1922. a lk 71 (mõlemad käsikirjad Ajaloo Instituudis) 1971. a asulakohta inspekteerides teostati siin arheoloog M. Auna juhatusel proovikaevamised, kusjuures leiti, et asulakohal on üsna õhuke 15-20 cm paksune kultuurkiht, milles esineb väiksemaid söetükikesi ning põlenud kivipuru. Leiti ka üks potikedral valmistatud savinõukild. Mälestisele on koostanud passi arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Muinsuskaitseaseaduse järgi on mälestise kaitsevööndiks 50 m maa-ala mälestise piirist arvates.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.