Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 11996
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
X-koordinaat 544749.92
Y-koordinaat 6556012.48
Mälestise vana number 10-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(8)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 29.07.21

Menetleja: Raplamaa nõunik, Andrus Rospu

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 25.04.2011.

Kirjeldus


Keila jõe läänekalda neemikule rajatud linnus õue pindalaga 1050 m2. Tal oli vaid üks kaarjas kuni 1,6 m kõrgune otsavall maapoolsel küljel.

Sisestatud: 12.11.2008.

Asukoha kirjeldus


Asub Ristimäe talu maadel, Kohila-Lohu maanteest ligemale 50 m ida pool, endisest Lohu mõisast u 750 m põhja.

Sisestatud: 12.11.2008.

Ajalugu


1974.-1975. a E. Tõnissoni juhendatud kaevamised näitasid, et väiksem linnus oli kasutusel 10.-11. saj.

Sisestatud: 12.11.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestuse kaitsevööndi moodustab 50 meetrine ala mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 12.11.2008.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 21.03.2014.