Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kindlustatud asula
Mälestise registri number 12412
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
X-koordinaat 442590.37
Y-koordinaat 6474643.34
Mälestise vana number 667
Ava kaardil

Paikvaatlused(2)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 27.09.11

Menetleja: Muinsuskaitseameti Pärnumaa vaneminspektor, Karin Vimberg

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Kindlustatud asula.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 17.05.2011.

Ajalugu


Arheoloogilised kaevamised: 1934, 1938-39 Richard indreko, 1948 Artur Vassar, 1949 Marta Schmiedehelm, 1965-1966 Vello Lõugas. Kokku on sellest muistisest läbi kaevatud kuuendik.
9. sajandil eKr Asvasse, tolleaegsele rannalähedases meres paiknevale saarekesele rajatud asula kogupindalaga 3500 ruutmeetrit oli ümbritsetud kivi- ja võib-olla ka puutaraga. Tänapäevani nähtavaid mullast valle tol ajal veel ei olnud, need pärinevad hilisemaist kasutusperioodist viikingiaja algul. Juba 9. saj eKr püstitatud kivitara oli 1,3-1,6 meetrit lai ja paarsada meetrit pikk. Selle taga paiknesid hooned, neist osa muld, osa kivipõrandaga. Mõnes hoones olid maasse süvendatud lõkkekolded, mille ümbrusest leiti rohkesti savinõukilde ja luujäänuseid. Nelja välja kaevatud koldekoha läheduses esines valamisvormide ja muude pronksivalamistarvete katkeid, mistõttu võib neid pidada pronksivalamistöökodade jäänusteks. Ühe kolde kohalt leiti vitstest ja väätidest punutud ja saviga üle määritud koldekummi krohvi. Samasuguseid arhailised koldekummid on Saaremaal vanades taluehitistes säilinud kohati tänapäevani.
Lisaks ehetele on Asvas valmistatud pronksist odaotsi ja putkkirveid. Lisaks on leitud sealt mitmeid luust ja sarvest töö- ning tarbeesemeid. Lisaks 32 000 savinõukildu.
Oma põhitoidu hankisid Asva elanikud maaviljelusest. Asvalt leitud ulukiluudest kuulub 88% hülgele, mis koos mõningate luuharpuunidega osutab hülgepüügile kui ühele sealsete elanike tähtsamale elatusallikale. Üsna palju on kütitud ja söödud põtra. Lisaks koduloomade luud (väikesed sarvloomad, veised, vähem sealuid). Üsna tavalised on ka hobuseluud. Hobuseid kasutati ratsutamiseks ning ilmselt ka veoloomadena, hobuseliha kasutati ka toiduks. Refereeritud: Saaremaa 2. Ajalugu, Majandus, Kultuur. 2007, lk. 40-41.

Asva kindlustatud asulat kasutati veel ka eelroomaaja lõpus (võib oletada, et selleaegne linnus võis olla eelnevast kindlustatud asulast tunduvalt väiksem). Oletatakse, et eelrooma ajal toimusid muutused ühiskondlikus süsteemis Saaremaal. Suurte, rohkesti inimesi mahutanud kindlustatud asulate asemele ilmusid nüüdväikesed ringvall-linnused, mis kujutasid enestest pigem kindlustatud talusid (pigem ühe eliidipere kaitseks mõeldud). Vt Saaremaa 2, lk 41.
Asva maalinn oli taas kasutusel 7-9. sajandil. Sellest ajast pärinevad linnuse mullast vallid. See asusutsajajärk avastati Vello Lõugase poolt 1965-1966. Viikingiaegne kiht on paraku hilisema kündmisega suuresti lõhutud. Asva oli tunduvalt väiksem kui Pöide ja nõrgemalt kindlustatud. (vt Saaremaa 2, lk 60).

Sisestatud: 22.03.2010.

Meedia


Laimjala vald jätkab Asva linnuse rajamist
http://www.omasaar.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=5344&term=muinsus

Sisestatud: 16.01.2008.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 27.03.2015.