12856 Kalmistu
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kalmistu |
---|---|
Mälestise registri number | 12856 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 08.01.1998 |
Registreeritud | 08.01.1998 |
X-koordinaat | 671942.53 |
Y-koordinaat | 6474122.89 |
Mälestise vana number | 73-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(3)
Paikvaatluse kuupäev: 06.05.22
Menetleja: Tartumaa nõunik, Inga Raudvassar
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Inmiluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Tegemist on kergelt läänepoole laskuva künkanõlvaga, millel hetkel asub heinamaa. Keskagsed külakalmed on väga iseloomulikud arheloloogiamälestised Lõuna-Eestile. Valdavalt on tegemist võrlemisi tihedalt paiknevate (keskmiselt iga 3-4 km tagant) väikeste kalmistutega, kuhu on maetud 2-3 lähestikku paikneva küla surnud. Külakalmed eksisteerisid keskajal paralleelselt kiriku surnuaedadega ning ühendasid endas nii kristlikke kui paganlikke matusekombeid. |
Asukoha kirjeldus Kalmistu paikneb Sirgu külas Lembitu talust 150 m ida pool, Luunja-Kavastu teest kuni 70 m lõuna pool, läände laskuval künkanõlval. |
Ajalugu Keskaegset külakalmet on kirjeldanu A. Karu Tartu-Maarja kihelkonna kirjelduses 1921. aastal, kus mainitakse luude leidmist. Rahvapärimuses räägitakse rootsi sõdurite matusepaigast. Kalmistu alalt on teada ka kivirist, mis peaks tähistama kalmistut tervikuna. Mälestis on dateeritud laias laastus 13.-18. sajandisse. |
Kaitsevööndi ulatus 50 m mälestise piirist või väliskontuurist. |
Üldinfo Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis). |