Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Vooru linnamägi"
Mälestise registri number 13360
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
X-koordinaat 615517.00
Y-koordinaat 6444063.92
Mälestise vana number 1816
Ava kaardil

Paikvaatlused(6)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 21.04.20

Menetleja: Viljandimaa nõunik, Anne Kivi

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


2. aastatuhande alguse linnamägi.

Sisestatud: 03.04.2004.

Kirjeldus


Mälestis asub Viljandi maakonnas Tarvastu vallas Vooru külas Araka maaüksuse 1. maatükil Suislepa-Leebiku teest 200 m ida pool madalal võsaga kaetud alal. "Kalevipoja sängi" tüüpi linnus on ehitatud kirde-edela suunalise moreenkünka keskosale. Ülejäänud seljandikust on linnamägi ära lõigatud otsavallide kuhjamisega. Linnuse pindala on 4800 ruutmeetrit, õue pikkus 80 m ja laius 60 m. Õu ja osa otsavalle on lõhutud kruusa kaevandamisega 19. sajandil. Vooru linnus kuulub Viljandimaa vanimate linnamägede hulka, arheoloogiliselt on seda uuritud 1969. ja 1970. a. Viljandi Koduloomuuseumi korraldatud kaevamistel. Kaitse alla kuulub kogu linnamägi ja 50 m ala ümber selle.

Sisestatud: 03.04.2004.

Kaitsevööndi ulatus


50 m ala ümber linnamäe jalami.

Sisestatud: 03.04.2004.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 12.03.2015.