Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 13619
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 12.01.1998
Registreeritud 12.01.1998
X-koordinaat 700927.11
Y-koordinaat 6396476.50
Mälestise vana number 1893
Ava kaardil

Paikvaatlused(2)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 17.10.20

Menetleja: Looduslike pühapaikade nõunik, Pikne Kama

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 25.11.2010.

Kirjeldus


Kalmistu on kõrgem küngas, mille pikisuund on loodest kagusse. Tema pikkus selles suunas on 33 m, laius 15-18 m, ja kõrgus 1-1,5 m. Künka loodepoolses osas on ümarkääbas, mille läbimõõt on 10 m, kõrgus künka pinnast ligi 0,6 m. Kääpa idaosas on madal lohk, mis on kamardunud. Kalmistul kasvavad suuremad kuused ja pihlakavõsa (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 26.11.2010.

Asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Petserimaal, Panikovitši vallas, Tserepi külas, Venemäe talu karjamaal. Kalmistuni jõudmiseks tuleb sõita Luhamaa kiriku juurest kirde poole minevat, rohkem sõidetavat külavaheteed pidi ligikaudu 3,3 km. Kalmistu jääb sellest teest 1 m loode poole. Kalmistu paikneb künklikul tasandikul. Temast paarsada meetrit kirde poole jääv kõrgema küngas kannab rahvasuus nimetust „Venemägi“.

Sisestatud: 26.11.2010.

Ajalugu


Kalmistu võib väliste tunnuste põhjal kuuluda II aastatuhande I poolde. Kalmistu kohta Tserepi külas on teated J. Jungi käsikirjas, lk 73 (käsikiri Ajaloo Instituudis) ja T. Karopuni, Vastseliina kihelkonna muinasjäänuste kirjelduses 1922. a, lk 39 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Rahvapärimus seostab kalme tekke Põhjasõjaga. 1950.aastatel olevat geoloogid põhjalikult uurinud Tserepi küla ümbrust. Uuringute käigus ümarkääpal sattusid nad inimluudele. Luud pandi tagasi omale kohale.

Sisestatud: 26.11.2010.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 22.03.2015.