Mälestise tunnus

Lõuna-Eesti piirkonna kolmelööviline kodakirik, mis on rajatud Järvamaa eeskujul.

Kirjeldus

3-ruumilisse algkavatisse kuuluvad kvadraatne koor, pikihoone ja W-torn. Müüritrepp algab pikihoone N-seinast ja suundub läbi W-seina võlvipealsele. Müürid on erakordselt paksud (paiguti kuni 2,25m), ehitusmaterjaliks pae- ja maakivi lisaks ka tellis. Torn on kõrge kaarava abil pikihoonega seotud, moodustab selle pikenduse ja rõhutab kompositsiooni pikitelge. I ehitusperioodil võlviti ainult koor. Portaalid on torni W-fassaadis ja pikihoone N-seinas. Kitsad ühejaolised aknad on sillatud teravkaarseks, ehisraamistus puudub. Kaks paari saledaid ümarsambaid jaotab ruumi 3-lööviliseks nelja traveega kodakirikuks. Kiriku kavatises, ruumipildis ja detailides väljenduvad Järvamaa, Gotlandi ja Tallinna eeskujud. (EA)

Ajalugu

Pilistvere Andrease kiriku paksud müürid laoti üles 13.s. II poolel Algkavatisse kuulus ka läänetorn, mille portaali kohal on avar roosaken. Pikihoone kahele piilarile toetuvad ristvõlvid pärinevad hiljemalt 14.s. algusest. Rootsi aja algul varemeis pühakoda taastati 17.s. lõpul ning arvatavasti siis sai torni kiviosa oma praeguse kõrguse. Pärast 1905. a tormikahjustust seisis kirik kaua ilma tornikiivrita, mis taastati alles 1990. (kalender "Eestimaa kirikud 2002")

Kaitsevööndi ulatus

Asub Pilistvere ühises kaitsevööndis vastavalt ministri käskkirjale:Kultuurimälestiseks tunnistamine, kultuurimälestiseks olemise lõpetamine ja kaitsevööndite määramine" Kultuuriministri käskkiri 29. juuni 2006 nr 215 (RTL, 07.07.2006, 53, 980)

Meedia

Pilistvere kogudus on kestnud 770 aastat
18.12.2004 Sakala
Hermann Kalmus, diakon

Misjonitöö algusest Pilistveres annab tunnistust aastaarv kiriku torni müürikivil — 1222. Teada on ka see, et Eesti südames olid misjonärideks tsistertslased.
Tsistertslased olid kuulsad oma põllupidamisoskuste ja aiandushuvi tõttu, ilmselt seepärast osutus nende misjon edukaks.
Esimest alalist preestrit on mainitud 1234. aastal. Seegi on Eesti oludes haruldane.
Kirikut ehitati aina uuesti
Pilistvere kivikirik arvatakse olevat rajatud XIII sajandi kolmandal veerandil kindluskirikuna, mis oma põhiplaanis on säilinud praeguseni.
XVII sajandi algupoolel Poola ja Rootsi sõdades sai Pilistvere kirik tugevasti kannatada. Aastast 1624 on kirikukirjades järgnev otsus: «Püha Andrease kirikul on müürid terved ja ei teeks suurt raha kirik uuesti üles ehitada.»
Ehitus algas alles 1641. aastal ja jätkus etappidena peaaegu 60 aastat. Põhjasõjas purustati Pilistvere kirikut taas.
1835. aasta 29. augustil kukkus kiriku katus sisse, sest sarikad olid mädanenud. Sisselangenud osa kaeti esialgu õlgedega, paari aasta pärast pandi sindelkatus.
10. mail 1855. aastal süütas pikne kiriku põlema. Tules hävis torni puuosa ja katus. Järgmisel aastal ehitati kirik uuesti üles, pühakoda sai kõrge sihvaka torni, mis on nüüd endisel kujul taastatud. Samal ajal uuendati kiriku sisemust, ehitati rõdu ja sihvakad sambad müüriti laiemaks.
Kiriku kantsel on Tartu meister Thomas Öhmanni töö aastast 1686. Altarimaali «Kolgata» (1901) autor on baltisaksa kunstnik Sally von Kügelgen. Romantilise kõlavärvinguga orel on valminud Wilhelm Saueri töökojas XX sajandi algul.
20. augustil 1988 loodi siin Ida-Euroopa esimene mittekommunistlik partei — Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.
Üle kahekümne aasta on Pilistvere ja Eesti taassündi meelekindlalt juhtinud koguduse karjane Vello Salum. Üks koguduse kauaaegne liige on meenutanud: «Kui Vello Salum tuli ja pidas esimese jutluse, siis sai mulle kohe selgeks, et see võim enam kaua ei püsi.» See oli 1983. aasta sombusel sügisel.
Vello Salum, kes nüüd on koguduse teenimisest vaba, aitab nõu ja jõuga kaasa memoriaali ja mälestushiie arendamisele.
Pilistverre on rajatud kommunistliku genotsiidi ohvrite memoriaal, millega tehti algust 1988. aasta hingedepäeval. Eestlaste elujõudu tõestasid juba tollal osavõtjate rohkus ning tahe ja innustus, millega rajamist alustati.
Kangur, hiis ja muuseum
Memoriaali keskmes on murekivide kangur, kuhu on toodud kive igast Eesti kihelkonnast ja kaugemaltki.
Kivikangrut on kuueteistkümne aasta jooksul kasvatatud täismehekõrguste maakonnakividega, mis seisavad poolkaares kivikangrust idas. Maakonna kivid on kujundanud Viljandi kunstnik Aate-Heli Õun.
Tänavu 11. septembril lisati kivikangrusse neli kivimürakat, millega mälestatakse metsavendi, vabadusvõitlejaid, soomepoisse ja tööpataljonlasi. Kivid kujundas Endel Palmiste.
Seega on Pilistvere ainus koht Eestis, kus on mälestusmärk neile Eesti meestele, kes erinevatesse mundritesse sunnituina tegelikult võitlesid Eesti iseseisvuse eest.
Kommunistliku genotsiidi ohvrite memoriaali teine osa on mälestushiis, kuhu on istutatud üle tuhande puu. Hiie laiendamine jätkub Eesti Põllumajandusülikooli professori Koit Alekannu juhtimisel.
Memoriaali kolmas osa on kommunistlikule genotsiidi ohvritele pühendatud muuseum, mille kohta Kultuuriministeerium tellis juba 1993. aastal projekti Eesti ühelt kõige nimekamalt naisarhitektilt Valve Pormeistrilt. Monumentaalne kivist rehehoone külgedel olevate sammastega asub Eesti Vabariigi esimese justiitsministri Jüri Vilmsi haua läheduses.
Muuseumi projekt ja ümberehitamiseks sobiv hoone on olemas, kuid projekt on senini rahapuudusel teostamata.
Tehisjärved ja saared
Pilistverre Navesti jõe soostunud ja võsastunud luhale on rajatud ilusad tehisjärved ja saared. Järvede kaldal põliste tammede vahel on taastatud ajalooline Pilistvere koguduse pastoraadimaja. On teada, et seal leidis 1687. aastal aset Pilistvere piiblikonverents, mida filoloogid nimetavad eesti esimeseks keelekonverentsiks.
Pilistvere kogudust teenib nüüd noor mees, diakon Hermann Kalmus, kes õpib Tartu Ülikooli neljandal kursusel usuteadust. Aga tema lugu Pilistveres on alles sündimas ja ootab oma kirjutajat.

- Kaire Tooming Kirikutevõrk kujunes välja keskajal
http://www.eestikirik.ee/content/view/1306/49/

- Sakala (10.09.2015) M. Haav; E. Riig "Otsima hakati üht, leiti hoopis teist ja teise alt veel kolmandatki" http://www.sakala.ajaleht.ee/3322491/otsima-hakati-uht-leiti-hoopis-teist-ja-teise-alt-veel-kolmandatki

Üldinfo

Eesti Vabariigi ajal tehti kirikus sise- ja välisremont. Torn jäi peagi alanud Teise maalimasõja tõttu taastamata. 1984. aastal tehti kiriku sise- ja välisremont. Seejärel seati eesmärgiks torni taastamine. 30. novembril 1990. aastal pühitseti kiriku uut tornikiivrit.
1984. aasta juulikuus plaaniti arhitekt T. Böckleri kavandi järgi kantsli konstruktiivsete osade värvimist ning uuringuid orelvääri tahvlitel (sellel ajal musta värviga kaetud).
Allikas: Kiri 6.07.1984, toimik 4-2/10 I. Viljandi raj. Pilistvere kirik. Üldmaterjalid. (T. Böckelri kavandi asukoht teadmata).