14547 Pilistvere kirikuaed. 13.-20.saj.
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Pilistvere kirikuaed. 13.-20.saj. |
---|---|
Mälestise registri number | 14547 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis, ehitismälestis |
Arvel | 17.02.1998 |
Registreeritud | 17.02.1998 |
X-koordinaat | 601536.87 |
Y-koordinaat | 6503898.17 |
Mälestise vana number | 570 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(3)
Paikvaatlused(8)
Paikvaatluse kuupäev: 22.11.18
Menetleja: Viljandimaa nõunik, Anne Kivi
|
Märksõna(16)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kirikuaed.
Ehitised, Kompleksid, Sakraalkompleks, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitiste liigid, Maastikuobjekt, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitusperioodid, Enne 1520, 1711-1840, 1841-1917. |
Kirjeldused(5)
Mälestise tunnus Matmispaigana kasutatud kirikuaed. |
Kirjeldus Pilistvere kirik koos seda ümbritseva aiaga asub Pilistvere küla südames Pilistvere kirikla maaüksusel Kõo vallas Viljandimaal. Kirik paikneb küla läbiva maantee lõunaküljel vahetult tee ääres. Kirikuaia pikkus ida-lääne suunas on 100 m, laius põhja-lõuna suunas 80 m. Aeda ümbritseb ca 1,5 m kõrgune põllu- ja paekividest müür. Vahetult kirikut ümbritsev ala on lage, piki müüri äärt kasvavad kuused, tammed ja põõsad. Kiriku aeda on kasutatud matmispaigana 13.-18. sajandil. |
Ajalugu Pilistvere kirik on tõenäoliselt ehitatud 13. sajandi II poolel. Kirikuaed on rajatud tõenäoliselt koos kirikuga. 19. sajandil lisati kirikuaeda kabel ning piirati ala müüriga. 1838. aastal lisati kirikuaia põhjaküljele piirdemüüri uhke klassitsistlikus stiilis väravaehitis. Pilistvere kiriku ajalooline saksakeelne nimetus on Pillistfer. Kirikuaeda on tõenäoliselt maetud kuni 20. sajandini. |
Kaitsevööndi ulatus Asub Pilistvere kirikuga ühises kaitsevööndis vastavalt kultuuriministri käskkirjale: |
Üldinfo Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis). |