Mälestise tunnus

Põlluharimisega seonduvad kivikonstruktsioonid (põllupeenarde ja põllukivihunnikute süsteemid) ja teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1). Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil (värviline põhikaart).

Üldinfo

Viljelusmajandus sai Eestis alguse umbes 4000 aastat eKr. Esialgu tehti põldu aletades. Erinevalt pronksiaegsetest ja hilisematest põllusüsteemidest ei ole meie kõige varasematest põldudest maapinnal nähtavaid jälgi säilinud. Vanimad säilinud nn balti põllud pärinevad ajast u 1000 eKr. Tänapäeval on neist näha paarikümne sentimeetri kõrgused ja 3–4 m laiused kividest ja mullast kuhjatud põllupeenrad ja/või põllukivihunnikud. Nendel põldudel tehti ristikündi. Mõnevõrra hilisemad nn kelti põllud erinevad esimestest oma korrapära poolest: nende suurus määrati kindlaks juba enne esimest kündi. Ajaarvamise vahetuse paiku hakati põldude ümber rajama karjateid, kujunema hakkasid põlispõllud. Kui varasem põllundus põhines ühe- ja kaheväljasüsteemil, siis talirukki levimine tähendas põhimõttelist muutust: kujunesid eeldused kolmeväljasüsteemi arenemiseks. Lõuna-Eestis võis hilisrauaajal olla levinud aletegu, Põhja- ja Kesk-Eestis oli põllupidamine märksa intensiivsem ning võimalik, et nii mõnelgi pool rakendati ka kolmeväljasüsteemi.