Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Puurmani mõisa park
Mälestise registri number 23989
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 23.11.1999
Registreeritud 23.11.1999
Mälestise vana number 310
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(8)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 13.06.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Jõgeva maakonna vaneminspektor, Sille Raidvere

Märksõna(11)

Ehitised, Kompleksid, Mõisakompleks, Maastikuobjekt, Park, Ehitiste liigid, Maastikuobjekt, Park, Ehitusperioodid, 1711-1840, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Neorenessanss mõisa peahoonet ümbritsev sildade ja skulptuuriga mõisapark, tellistest piirdeaia ning tuudorstiilis väravatornikestega.

Sisestatud: 15.09.2008.

Mälestise kirjeldus


Puurmani mõisa park jaguneb mitmeks osaks. Kõige esinduslikum on lossi ümbritsev nn. Puurmani mõisa park, mis kulgeb Puurmani alevikus piki Pedja jõe läänekallast. Parki piiravad põhjast Tabiverest Laiusele ja läänest Puurmanist Tartu suunduvad maanteed. Pargi läänepoolset maanteega piirnevat külge ääristab tellistest laotud pilkupüüdev müür, mille lõunatipus paikneb osaliselt krohviga käetud väravatorn. Lõunas on pargi piiriks osaliselt munakividega sillutatud lääne-ida suunaline teelõik. Pargi barokne alusstruktuur pärineb 18. sajandist; barokkparki on 19. sajandi keskel romantismile iseloomulike võtetega ümberkujundatud.
Lossi ümbritsev park on põhja-lõuna suunal väljavenitatud ristküliku kujuga ning jaguneb tinglikult kaheks: eesväljak ja tagaosa. Pargi põhjaküljel, kummalgi pool sissesõiduteed, asusid veel 19. sajandi teisel veerandil kaks 18. sajandist pärinevat kivist aita, mida ühendas kangialusega väravatorn. Täna tähistavad sissesõidutee alguses pargipiiri kaks 19. sajandist pärit neogooti kujunduses tellistest laotud krohvitud väravatorni. Esiväljaku läänekülge ääristavad endised mõisa majandus¬hooned, neist pilkupüüdvaim on endisaegsel kujul säilinud tellis- ja maakividest tõllakuur; idast piirneb väljak jõega. Esiväljaku keskel asetseb ringteest ümbritsetud ovaalne rondeel, millele on 1934. aastal lisatud sissesõiduväravast lossini viiv sõstrahekiga ääristatud kesktee, mille lõpus paikneb ringikujuline purskkaev. Traditsiooniliselt avatud esiväljakule on 19. ja 20. sajandi jooksul lisatud eriliigilisi puid-põõsaid. Väljaku algne barokne üldilme ei pääse täna enam mõjule ning on asendunud keskteljele keskendunud paraadlikuma muljega.
Sissesõidutee kesktelje lõpus paiknev loss poolitab pargi kaheks. Härrastemaja asukoht on pargi barokset struktuuri vaadeldes ainuvõimalik; kindlasti pidi samal köhal asetsema ka enne 1881. aastal valminud lossi mõisas asunud kivist vundamendiga puidust härrastemaja. Lossi ja jõe vahel on köha leidnud klassitsistlik kivist monument, mis kujutab neljast küljest volangidena langeva riidega käetud postamenti, millele on asetatud urn. Pole otseseid tõendeid, et tegemist on monumendi esialgse asukohaga, kuna mälestussamba klassitsistlik vormikeel eeldaks selle paiknemist pigem inglise stiilis kui barokkpargis. Lisaks oli 19. sajandil tavapärane praktika, et varem pargi vabakujunduslikes inglise stiilis äärealadel olnud monumendid koondati härrastemaja vahetusse lähedusse. Kõrgendikul lossi ja mälestussamba vahetus läheduses paikneb elupuude grupp.
Tingituna parki läänest piirava Tartusse suunduva maantee ja idas kulgeva Pedja jõe asendist, muudab pargi põhja-lõuna suunaline kesktelg lossi köhal mõne kraadi võrra oma suunda, olles aga ka pargi tagaosas endiselt barokselt sümmeetriline. Tänaseks on lossist lõunasse suunduv pargi keskosa oma regulaarse plaanilahenduse osaliselt kaotanud. 1881. aastal valmis lossi lõunaküljel parki eenduv mitmete vahemademete ja algselt kivist balustraadi ning ehisvaasidega pidulik graniittrepp, millega koos ületasid lossi mõõtmed tunduvalt enne samal köhal asunud puidust härrastemaja. Keskteljest ida pool paiknevad kaks teineteisega risti asetsevat pärnaalleed. Ristuvatest alleedest lõunas paiknesid avarad muruväljakud. Pargi tagaosa idakülge on ääristanud pügatud pärnade allee, mille märke võib veel välja lugeda säilinud puude ja nende pahkliku tüve järgi. Samuti võis pügatud pärnade allee ääristada pargi lääne külge, mille üks rida on veel säilinud. Muruväljakuid piirab lõunast osaliselt säilinud lääne-ida suunaline allee. Keskteljest lääne poole jäävale lossi ja alleedega piiratud avarale muruväljakule on 20. sajandil rajatud mänguväljakud, mis on tänaseks amortiseerunud ning parki ebasobivad.
Lossi ümbruse pargi lõpetab lõunas hobuseraua kujuline tiik, mille keskmes paikneb ümar terassidena kujundatud saar, kus on asunud sinna 1939. aastal jõe äärest ümberpaigutatud kuuele okslikule palgile toetunud õlgkatusega lehtla, mille keskel paiknes praegugi säilinud veskikivist laud. Hobuserauakujulise tiigi välisperimeetrit ääristab poolringikujuline tee, mis ühendab omavahel parki idast ja läänest ääristavad pärnaalleed. Toite saab tiik Pedja jõest ning äravool toimub tiigi lõunatipus paikneva äravoolukanali kaudu. Tiigisaarele pääseb graniitsammastega betoonsillakese kaudu; silla piiretena on käsutatud raudkette. Sarnane sild on ka kanalil, mis ühendab tiiki Pedja jõega. Raudkettidega ühendatud graniitsambaid on pargis käsutatud ka tiigi äravoolukanali juures ning tiigi ja põhjapoole jäävate muruväljakute vahel kulgeva allee idatipus, kus eelpool mainitud tiiki jõega ühendava kanali kõrval on paatide randumiseks veepiirile viiva graniittrepiga varemalt ehisvaasidega kaunistarud olnud vaateplatvorm.
Lisaks nn. Puurmani mõisa pargile kuulub pargiansamblisse ka Pedja jõe idakaldal paiknev nn. Puurmani ülejõe park ehk Hirvepark. Mõnedel andmetel juba 18. sajandil eksisteerinud Hirveaed on tõenäoliselt läbi aegade olnud vabakujundusliku kujundusega, pakkudes vaheldust jõe läänekaldal asunud sümmeetrilisele barokkpargile. 1861. aasta plaanil pole Hirveaia alla jäävaid alasid Puurmani mõisa pargi koosseisu siiski arvestatud ning tõenäoliselt on tänaseni säilinud pargi kompositsioon pärit hilisemast perioodist. Kuna Hirveaed ja barokkpark paiknevad teine teisel pool kähe saarega paisjärve, siis on mõlema pargi arhitektuuris olulisel kohal vaated jõele, saartele ning teisel pool jõge asuvasse parki ja seal paiknevatele hoonetele ning rajatistele.
Kolmanda loodusliku koosluse Puurmani mõisa pargis moodustab Puurmanist Tabiverre suunduvat teed ääristav segaallee koos allee lõpus terendava meiereiga. Teest lõunasse jääb mõisa aed, mis on tänaseni käsutuses aiamaana.
("Puurmanni mõisapargi muinsuskaitse eritingimused" , Artes Terrae, Tartu 2009)
Park on keskmise liigirikkusega (53), võõrliike 38. Enamus kodumaiseid puid: harilik saar, harilik tamm, harilik pärn, künnapuu. Võõrliikidest nt hõbevaher, euro-jaapani lehis jt.

Sisestatud: 05.03.2009.

Mälestise ajalugu


Pargi barokne alusstruktuur pärineb 18. sajandist. 19. sajandi keskel on parki romantismile iseloomulike võtetega ümberkujundatud vabakujuliseks looduspargiks. On säilinud mõisapargi plaan aastast 1861. Võõrandamisjärgselt 1926. aastal kolis mõisahoonesse kool, mis tegutseb seal tänini. Esiväljaku praegune kujundus pärinebki 30-ndatest aastatest.

Sisestatud: 05.03.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestis asub ühises kaitsevööndis järgmiste mälestistega: 23988, 23990, 23991, 23992, 23993, 23994, 23995, 23996, 23997, 23998, 23999, 24000, 24001.

Sisestatud: 18.09.2008.

Üldinfo


Pargis on nahkhiirte elupaigad. Aastatel 1999-2008 leiti pargis 5 liiki nahkhiiri. Leitud liigid Puurmani pargis on põhja-nahkhiir, veelendlane, pargi-nahkhiir, suurvidevlane, kääbus-nahkhiir. (allikas: Matti Masing „Eesti parkide nahkhiireline väärtus detektor-uuringute põhjal”,2009)

Sisestatud: 27.02.2009.