Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Elamu F. R.Faehlmanni t 2/ F. R. Kreutzwaldi t 17, 1925, 1932
Mälestise registri number 8133
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik ehitismälestis
Arvel 24.10.1997
Registreeritud 24.10.1997
X-koordinaat 543652.01
Y-koordinaat 6588811.21
Mälestise vana number 919k
Ava kaardil

Paikvaatlused(3)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 09.03.16

Menetleja: TLPA muinsuskaitse osakonna peaspetsialist, Timo Aava

Märksõna(10)

Ehitised, Kompleksid, Elamukompleks, Elamu, Korterelamu, Ehitiste liigid, Elamu, Korterelamu, Ehitusperioodid, 1918-1939.

Mälestise tunnus


Arhitektuurimälestis Faehlmanni 4 kuulub haruldaselt terviklikku, ümber Faehlmanni ja Kreutzwaldi tänava nurga koondunud samal ajal valminud ja sarnases laadis esinduslike korterelamute ansamblisse, mis ehitati väikekorterite ehitusühingu "Tare" tellimusel. Ansambmli kui terviku ja ka suure osa sinna kuuluvaid üksikhooneidkavandas arhitekt Herbert Johanson, seega on tegemist tuntud arhitekti loomingu näitega. Üksikehitisena väärtuslik kui 1920. aastate kodanliku korterelamu hästi säilinud ja esinduslik näide.

Sisestatud: 07.09.2010.

Kirjeldus


Kooperatiivelamu Faehlmanni 2/Kreutzwaldi 17 projekt valmis 1923. aastal, tellijaks väikekorterite ehitusühing "Tare" ja arhitektiks tollal nimekas Herbert Johanson. Tegu on grupi esimese majaga – kõnesolev elamute grupp hakkas hiljem kasvama selle mõlemale küljele, laienedes hiljem Faehlmanni tänavast mõlemas suunas Kreutzwaldi tänavale. 1925 lisas Johanson mansardkorruse? ja kõrvale naabermaja Faehlmanni 4. 1932 lisandus käesoleva hoonega kokkuehitatud ja samuti Johansoni kavandatud naabermaja Kreutzwaldi 19. Mõlemal juhul on fassaadi joonistel ära toodud ka käesolev hoone, näidates et arhitekt arvestas nende kokkusobivust ja ansamblilisust. 4-korruselise elumaja Faehlmanni 2/Kreutzwaldi 17 projekt on 1923. aastal kinnitatud tingimusel, et kaks alumist korrust ehitatakse paest või telliskivist ning kasutatakse "ambiraudbetooni". L-kujulise põhiplaaniga hoone koosneb kahest 4-kordsest mahust ja laiast ümarast poole korruse võrra kõrgemast nurgatornist nende vahel, mis astub u. kahe meetri võrra külgnevate hoonemahtude seinapinnast tagasi. Hoone välisilmes on hilisjuugendlikke jooni, mahtude rohmakust ja dekoori elegantsi, baroklikke elemente. Baroki maiku on nt. väikeste, ümara katuse- ja alaosaga tahkerkerite juures. Ukseva kohal II ja III korruse akende vahel renessanslikud dekoorimotiivid – lillmedaljonid. Perioodile ja traditsionalistlikule arhitektuurile omaselt on aknad tiheda raamijaotusega. Mõlemat mahtu katab kõrge kelpkatus (katusealune pind kahe korrusega, mida ühendab puidust trepp), mis naabermajapoolses osas ühineb viilkatusena sealse katusega; nurgatornil kumer plekist kiiver. Mõlemal mahul neli korstent, lisaks üks nurgatorni kohal, st. kokku üheksa korstent. Välisuste ees on olnud trepiaste, ning keldriakende all kaheastmeliselt eenduv vundament; mõlemad jäänud hiljem rajatud kõnnitee varju (ehitusjärgselt olid ümbritsevad tänavad liiva ja mulla kattega, 1932. aastal sillutati Kreutzwaldi ja Faehlmanni tn. nurk väikeste munakividega, mille vahel killustik ja peal kruus). Katuseräästa all lai karniis, ühtides veidi hiljem ehitatud naabermajade Faehlmanni 4 ja Kreutzwaldi 19 omaga; nurgatorni osas karniis katkeb. Tänavaäärne fassaad tervikuna on nurgatorni suhtes sümmeetriline. Ainsa kõrvalekaldena täidab Kreutzwaldi tn. pool kõige vasakpoolsema I korruse akna koha Faehlmanni 19 poolses seinas korrust läbiv avar ümarkaarse suuga kangialune, võimaldades sõiduvahenditel pääsu hoovile. Välisuks on mõlema mahu keskteljest veidi nurgatorni poole nihutatud. Kõrge ümarkaarne ukseava ulatub I korruse akendest kõrgemale, mahutades ukse kohale avara ringikujulise framuugi. Ümaraken jaotub vertikaalselt pooleks ja horisontaalselt kolmeks. Välisukse ja framuugi vahele jäävad dekoratiivsed voluutide ja sakkidega abstraktsed kujundid, kõik helepruuniks värvitud puidust; sealsed pisikesed aknapinnad tumedamast läbipaistmatust klaasist. Kahe tiivaga tahvelukse mõlemat uksepoolt liigendavad neli üksteise kohal paiknevat tahvlit, milles äralõigatud nurkadega ristküliku või risti kujund. Diagonaalselt ahenevat ukseava raamistab seinapinnast kergelt eenduv kiviplokke imiteeriv vöönd. Aknad liigenduvad vertikaalseteks siiludeks, mis jagunevad projektil omakorda väikesteks ruutudeks (hiljem muudetud). Aknaavasid ning kangialuse sissepääsu ümbritseb seinast eenduv ja esialgu ka värviga eristuv raamistav vöönd, mille laius ja profiil sõltub akna paiknemisest ja suurusest: laiem on vöönd suurte akende ümber, IV korruse akende ümber aga ümara profiiliga. Ukseava kohal on II ja III korrusel mõlema tänava pool kolmest tihedalt kõrvuti paiknevast avarast ruudukujulisest vertikaalselt kolmeks jaotatud aknast moodustuv grupp. II korruse akendegrupi all on jõuliselt eenduv simss, mida ääristab ekspressionistlikule arhitektuurile omane nõgusate külgedega eenduvad sakid (samasugused ääristavad nt. Johansoni kavandatud ja 1922. aastal valminud Riigikoguhoone karniisi), tekitades simsi alla justkui kaarterea. Samasugune ruudukujuline aken on ümara nurgatorni II–IV korrusel (I korrusel veidi madalam sama lai aken, kuid ilma peene ruudustikuta, selle all lihtne simss). Nurgatorni ees ühendab II korrusel kaht hoonemahtu lai ümaralt kulgev rõdu, mille sepistatud piirde geomeetriline muster moodustub püst- ja diagonaalvarbadest ning nendega lõikuvatest nõgusate külgedega rombidest (samamoodi hiljem Faehlmanni 4 hoovipoolsete rõdude piirded); rõdu all radiaalne konsoolide rida. II korruse aken seetõttu tegelikult 3-osaline rõduuks (alaosa puidust, tumepruuniks värvitud, iga aknasiilu all vertikaalne tahvel; projektil ei esine, kuid ilmselt kohe sellisena teostatud lahendus, olemas kindlasti juba 1920. aastate lõpul, siis valgeks värvitud – see, et hoonet detailides juba ehituse käigus projektist edasi arendati või lihtsustati, oli tollal tavaline, sest enamasti teostas ehituse ajal jooksvalt järelevalvet arhitekt ise). Mõlema mahu nurgatorni poolses külgseinas igal korrusel kitsas püstaken, mis jaotub projektil II–IV korrusel kolmeks üksteise kohal olevaks ruudukeseks (nüüd jaotavad liistud kas osaliselt või täielikult puuduvad). II korruse äärmine aken on mõlemal pool vormistatud pisikese tahkerkerina, nii et madal aken jaotub kolme tahu vahel. Erkeri tahud koonduvad alaosas nõgusa joonena kokku, alaääres munavöödimotiiviga ehisliist. Erkeri kumera katuse ääre all väike karniis. Kõik I korruse aknad ning ülejäänud II ja III korruse aknad on ristkülikujulised, vertikaalselt pooleks jaotatud. IV korruse aknad on alumise kolme korruse omadest madalamad ja jaotuvad vertikaalselt kaheks. Vundamendijoonel iga aknarea all poolringikujulised keldriaknad. Katusest eendub projektil mõlema välisukse teljel madal, kolme pisikese ruudukujulise aknaga uuk (Kreutzwaldi tn. pool ümber ehitatud); kangialuse kohal Kreutzwaldi 19 pool ääres pisike ühe ruudukesega uuk. IV korruse, katusealuse uukide, erkerite ning keldri aknad on ülejäänutest projektil veelgi tihedama ruudustikuga (tegelikkuses vaid keldri ja pisikeste uukide omad). Nurgatorni ülaäärest u. poole meetri võrra allpool samasugune simss kui II korruse akende all, kitsas riba enne katust astus esialgu seinast tagasi. Hiljem seda tagasiastuvat joont kõrgendatud, lisatud V korrus, kus kolm ruudukujulist jaotuseta akent (projektil aknad puuduvad, kuid 1920. aastate lõpu fotol samal kohal kolm pea sama suurt ümarkaarset akent, raamijaotuselt sarnased Faehlmanni 4 katusekorruse äärmiste akendega; need esinevad ka naabermaja Faehlmanni 4 projektil äratoodud käesoleva maja fassaadijoonisel). Kreutzwaldi tn. äärses tiivas oli projektil samasugune väike uuk nagu Faehlmanni tn. pool, mis asendatud rohmaka, kolme akna laiusega, kusjuures aknad ei paikne kohakuti alumiste korruste aknaridadega; äärmised kaks on ruudukujulised, üks vertikaalselt poolitatud, ning keskmine laiem, jaotub vertikaalselt kolmeks. Hoovi pool mõlemas tiivas ning maja keskosas üle L-i nurga kulgev väljaastuv lai uuk, kõigil neli või enam akent tihedalt kõrvuti, enamik neist ruudukujulised; uukide ülejäänud seinapind plekiga kaetud. Hoovipoolne fassaad tänavaäärsest märksa lihtsam. Fassaadi ilmestab mõlema tiiva keskosas elegantselt kolme ossa jagunev akendegrupp (ülal väiksed ruudud; keskmine aken on äärmistest poole laiem ja jaguneb vertikaalselt kaheks) avanes tegelikult kolme erinevasse ruumi: teenijatuba, köök ja sahver (sarnast lahendust kasutas Johanson hiljem rõhutatud kujul naabermaja Faehlmanni 4 esifassaadil). Selle ühele küljele jääb rida grupi keskmisega samasasuguseid ristkülikukujulisi aknaid (IV korrusel veidi madalamad ja ilma õhuaknata; rõdude lisamisega need II, III ja IV korrusel pikendatud usteks) ja teisele samasugused trepimademete aknad (ülemine eelmistest poole madalam). Võimalik, et siinsedki aknaraamid on esialgu olnud tihedaruudulise jaotusega, ning praeguse ilme saanud nõukogudeaegse ümberehituse käigus. Hoovipoolsed keldriaknad vahelduva kuju ja suurusega. L-ikujulise plaani sisenurka hiljem lisatud veerandringikujulised rõdud, mis kahe korteri vahel sektoriteks poolitatud. Rõdud lisatud ka ühe II–IV korruse (magamis)toa ette nii Kreutzwaldi 19 poolsesse äärde, kangialuse kohale, kui Faehlmanni 4 poolsesse äärde. Kõigi rõdude sepistatud piirded ühtmoodi lahendatud (kuid erinevalt tänavaäärse rõdu omast): diagonaalvarbadest siksakid moodustuvad geomeetrilise mustri. L-i sisenurga juures tehtud projekti väike muudatus: ülejäänud seinapinnast mõnekümne cm võrra sissepoole astuvat seinaosa on Kreutzwaldi tn. äärse mahu pool laiendatud, nii et see on – erinevalt projektist – kesktelje suhtes sümmeetriline. Sellega seoses muudetud ka sealsete kitsaste akende paiknemist: projektil toodud neljale aknale lisandunud vahetult nurga ees olevasse ümarasse eendisse üks veel kitsam. Hiljem lisandunud naabermajade (Faehlmanni 4 ja Kreutzwaldi 19) hoovifassaadid astuvad kõnesoleva maja omast u. meetri võtta ettepoole. Trepikojad läbivad I korrusel kogu maja, kulgedes hoone hoovipoolsel küljel; tänava pool on vaid üks trepimarss. Trepikoja põrandal ja mademetel erakordselt uhke keskosas kirju geomeetrilise mustriga (punase, musta ja halliga stiliseeritud lillemotiivid) ja äärtes veinipunane kiviparkett. Trepi dekoratiivne ovaalidest moodustuva lahendusega piire sepistatud (luues trepimarsside kõrvalisel kaldpinnal mulje juugendlikult väänlevast taimornamendist) ja käsipuu puidust. Korterite elegantsed välisuksed (v.a. katusekorrusel) kahe kitsa uksepoolega, millest mõlemad jaotuvad kolmeks erineva mõõduga tahvliks. Projektil ette nähtud mõlemasse trepikotta puudelift (teostamata). Ka trepikojas igal korrusel väike sisseehitatud panipaik. Korterite elegantsed välisuksed kahe kitsa uksepoolega, millest mõlemad jaotuvad kolmeks tahvliks. Lisaks välisele moodsusele oli 1920.–1930. aastate esinduslike kortermajade enamjaolt kõrge ehituskvaliteet, ruumikad ja valgusküllased korterid, sanitaartingimuste parandamine (tualett ja vahel isegi vannituba igas korteris), uhked viimistlusmaterjalid, näiteks kõigis tubades puitparkett. Mõlemast trepikojast avaneb igal korrusel kaks korterit. I korruse neljast korterist väikseim (majahoidjakorter?) on 3-toaline, projektil näidatud lükanduste või kardinaga eraldatav kööginurk pisikese sahvriga; seal on olemas tualett, kuid puudub vannituba. I korrusel on veel 3-toaline ja kaks 4-toalist korterit. II–IV korrus identse plaaniga: igal korrusel üks avar 3-toaline ning kolm 4-toalist korterit. Korterid on küllaltki suured ja sopilised, esikud avarad. Suuremalt jaolt korterites sees arvukalt kappe ja panipaiku, köögis sisseehitatud sahver (millel mitmel juhul oma aken) ning köögi kõrval asuv teenijatuba (viimased asuvad eranditult hoovipoolses küljes). Pea kõigis korterites projektil olemas eraldi tualett ja vannituba – 1920. aastate kontekstis luksuslik nähtus (vann ja pesuköök olid olemas ka keldris, et pesupesemisega seotud toimingud ei segaks pererahva tegemisi). Krundi piiri ja L-ikujulise maja diagonaalis poolitamise tõttu (trepikodade vahel) ei ole seinad sageli täisnurga all, tekitades põneva kujuga ruume. Maja on ahiküttega, suuremates korterites kaks ahju, mõnes ühe asemel kamin (paikneb iga korruse nurgatorni kaarjas, s.o. korteri kõige esinduslikumas toas). Suuremates korterites magamistoa seina tekitatud ilmselt abieluvoodi jaoks nišš. Pea kõik toad läbikäidavad või mitmelt poolt ligipääsetavad, võimaldades eraldada pere ja teenijate trajektoore. Juba 1924. aasta sügisest olemas Johansoni projekt V korruse lisamiseks ja korterite väljaehitamiseks, järgneval aastal tööga teadaolevalt ka alustati. V korrus tänases mahus välja ehitatud 1950.–1960. aastatel; Kreutzwaldi tn. pool hetkel kolm korterit, Faehlmanni tn. pool üks korter.

Sisestatud: 17.09.2018.

Ajalugu


1930. aastate alguseks võimaldas Eesti Vabariigi majanduslik areng valitsusel ehitustegevusele rohkem tähelepanu pöörama hakata, varasemast enam päevakorda tõusid hädavajaduse asemel elanike heaolu ning linnade-asulate välisilme parandamise kaalutlused. Elamuehitus vohas linna äärealadel, enamik uushoonestusest olid endiselt agulilaadsed puumajad. Seda häbenedes võttis linna ehituspoliitika suuna mitmekorruselistele kivist kortermajadele. Linna süda oli kiviehituspiirkonnaks määratud juba sajandi algaastail, nüüd seati eesmärgiks kiviehitusrajooni laiendamine. Kvaliteetse uushoonestuse eelisarendamiseks linn ise enamasti suuteline ei olnud, selleks motiveeriti ja kohustati mitmeti aga kruntide omanikke. Praegu kesklinna alla kuuluv Raua asum oli 1920. aastatel veel selle ääreala, kuid kujunes järgneval aastakümnel üheks kiiremini arenevaks piirkonnaks, kuhu ülejäänud linnale eeskuju näitavaid kivihooneid kavandasid Eesti tollased tipparhitektid (nt. Raua tn. 25–35 umbsopp). Lisaks materjalile näitas nende uuenduslikkust moodne ilme; sammu moodsuse suunas tähistas materjalikasutus: betoon, klaas, teras. Suuremaid, kivist 4-kordseid üürimaju hakkas Raua ja Kreutzwaldi tn. kanti kerkima 1910. aastatel. Mõneti perifeerset staatust kesklinna suhtes kinnitas seegi, et igal järgmisel projektil esineb variatsioone tänavanimedes. Kreutzwaldi tn. kandis tollal Romanovi, Faehlmanni (Fählmanni) tn. Pavlovi nime, kohati on kavandatavate hoonete asukohta seletatud politseiaia järgi. Nii on tolleaegsetele projektidele kõnesoleva ansambli tähistuseks 1920. aastate algul märgitud "Romanowi-Pawlowi tänava nurk". Hilisem Gonsiori tn. esines elamugrupi projektidel alles nimetuse all "projekteeritav tänav". Tänase Faehlmanni ja Kreutzwaldi tn. nurga ümber koondunud elamute grupp esindab hästi Eesti 1920.–1930. aastate arhitektuuri erinevaid palgeid. Ühest küljest on siin olemas uhked näited n.-ö. esindustraditsionalismist (kõrge kelpkatus, tiheda ruudustikuga aknad, rohkelt liigendavaid dekoorielemente ja eenduvaid pindu), kombineeritud laenudega erinevatest ajaloolistest stiilidest: ansambli hoonetes on vihjeid renessansile, barokile, klassitsismile, kuid mahtudelt on korterelamud kaasaegsed. Teisalt on ansambli hilisemates elamutes (Kreutzwaldi 15/Faehlmanni 1, samuti Kreutzwaldi 19 Gonsiori tn. poolne osa) tunda ka puhtaid geomeetrilisi vorme armastava funktsionalismi mõju (lame katus, suured aknad, siledad krohvitud pinnad), mis hakkas Eesti ja ennekõike Tallinna arhitektuuri vaikselt sisenema 1920. aastate teisel poolel. Kuigi grupp oli kujunenud hoone haaval, mitte tervet ala hõlmava planeeringu alusel, vastavad ansambli majad hästi uutele linnaehituslikele nõuetele (ühtne kõrgus, sarnased mahud, katusekalle jne.), lisaks esineb naabermajadel mitmel juhul sarnaseid dekoorimotiive, mis eeskätt ühe ja sama arhitekti teene (Herbert Johanson). Tähelepanuväärselt on tegu võrdsete omanike koondumisel ja ühistellimusel valminud hoonetega, mitte ühele omanikule kuuluvate üürimajadega. Rea kõrvutiasuvate majade taga on omaaegse nimega "wäikekorterite ehitus-ühing Tare"; need on tänase aadressiga Faehlmanni 4, Faehlmanni 2/Kreutzwaldi 17 ja kahest eriilmelisest osast koosnev Kreutzwaldi 19. Hoonetel on avar ühine õu, mis tänaseks suuresti asfalteeritud ja kasutusel parkimisalana. Ka elutingimuste poolest on tegu väga luksuslike majadega – valdavalt ehitati Tallinnas 1920. aastatel 1–2-kordseid puumaju köök-tubadega, 1930. aastatel ka juba veidi suuremate tööliskorteritega nn. Tallinna tüüpi maju, kus harva oli korteris sees vannituba.

Sisestatud: 07.09.2010.