Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Elamu Raua t. 25, 1933. a.
Mälestise registri number 8208
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 30.10.1997
Registreeritud 30.10.1997
Mälestise vana number 969k
Liigitus ehitismälestis
Ehitisregistri ehitis elamu (101033674)

Inspekteerimised(3)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 01.04.16

Inspektor: TLPA muinsuskaitse osakonna peaspetsialist, Timo Aava

Märksõna(10)

Ehitised, Kompleksid, Elamukompleks, Elamu, Korterelamu, Ehitiste liigid, Elamu, Korterelamu, Ehitusperioodid, 1918-1939.

Mälestise tunnus


Arhitektuurimälestis Raua t. 25 kuulub haruldaselt terviklikku funktsionalismimõjuliste korterelamute ansamblisse Raua põiktänaval. Ansambel sündis ajavahemikus 1932–36. Terviku planeeris toona nimekas arhitekt Anton Soans, kompaktse grupina ehitatud hooned lisaks temale veel neli arhitekti. Tegu on ansambli esimese ja ühtlasi ilmekaima, Soansi enda kavandatud majaga, mis pidi olema eeskujuks järgmistele. Üksikehitisena on hoone kortermaja Raua 25 ühtlasi sõjaeelse moodsa kortermaja kui hoonetüübi silmapaistev ja hästi säilinud näide.

Sisestatud: 07.09.2009.

Mälestise kirjeldus


1930. aastate alguseks võimaldas Eesti Vabariigi majanduslik areng valitsusel ehitustegevusele rohkem tähelepanu pöörama hakata, varasemast enam päevakorda tõusid hädavajaduse asemel elanike heaolu ning linnade-asulate välisilme parandamise kaalutlused. Elamuehitus vohas linna äärealadel, enamik uushoonestusest olid endiselt agulilaadsed puumajad. Seda häbenedes võttis linna ehituspoliitika suuna mitmekorruselistele kivist kortermajadele. Linna süda oli kiviehituspiirkonnaks määratud juba sajandi algaastail, nüüd seati eesmärgiks kiviehitusrajooni laiendamine. Kvaliteetse uushoonestuse eelisarendamiseks motiveeriti ja kohustati mitmeti kruntide omanikke. Praegu kesklinna alla kuuluv Raua asum oli 1920. aastatel veel selle ääreala, kuid kujunes järgneval aastakümnel üheks kiiremini arenevaks piirkonnaks, kuhu ülejäänud linnale eeskuju näitavaid kivihooneid kavandasid Eesti tollased tipparhitektid. Lisaks materjalile näitas nende uuenduslikkust moodne arhitektuurne ilme. Modernistliku arhitektuuri ühe liinina oli 1920. aastatel Euroopas esile tõusnud puhtaid geomeetrilisi vorme armastav ja liigse dekoori hüljanud funktsionalism. Lisaks askeetlikule vormile tähistas sammu moodsuse suunas materjalikasutus: betoon, klaas, teras. Majade välisilmet hakkasid kujundama lamedad katused, suured aknad ja siledad krohvitud pinnad. Funktsionalism hakkas Eesti, ja ennekõike Tallinna arhitektuuri vaikselt sisenema 1920. aastate teisel poolel, kuid enamasti üksikute hoonete näol. Esimeseks teadlikuks funktsionalismi näiteks loetakse üldjuhul Herbert Johansoni kavandatud villat Toompuiestee 6 (1929). Mitmeti annab funktsionalismiga siduda Raua tänava umbsoppi (tolleaegsetes dokumentides kohtab selle põiktänava kohta nimetust umb- või põikuul), mis on Tallinna ainus terviklikku modernistlikku miljööd pakkuv linnaruumi lõik ning mõjub moodsana ka 75 aastat hiljem. Raua t. umbsopp arenes linnale pärandatud suurele krundile – kogu elumajade grupp, praeguste numbritega 25–35, kandis 1930. aastate algul numbrit 24, kuid esineb mõni aasta hilisematel ehitusprojektidel juba nr. 31 ja 33 all. Tervik valmis jupp haaval: 1932–33 tegi arhitekt Anton Soans tükeldatud krundile üldplaneeringu, pakkudes protsessi käigus välja mitmesuguseid lahendusi (Soansi Raua 24 kinnistu tükeldamise ja hoonestamise muutmise kava ühe variandi järgi oli ette nähtud hoone ka põiktänava sissesõidu kohale, nii et praegused Raua 25 ja 35 olnuks üks maja, millele liitub tagaküljel nüüdne Raua 33). Üksikud hooned kavandasid järgnevatel aastatel (1933–36) lisaks arhitektid Richard Falkenberg, Johann Ostrat, Villem Seideman (hiljem Seidra) ja Artur Veedeman (hiljem Vetemaa). Ehkki selle umbsopi hoonete ansamblit on tavaks saanud väärtustada funktsionalistliku tänavaruumi näitena, on geomeetriliste mahtudega mängivat lõpptulemust võrreldud pigem art déco kui funktsionalismi paremikuga. Seda rõhutavad eenduvad mahud, ümarnurgad ja akende vahelise pinna eristamine värviga, justkui lintakna motiiviga mängides. Kui Soans oli sellist "katkestatud" hoonestust ja madalamate mahtude eendumist ette näinud mõlemal pool tänavat, eesmärgiga pakkuda alternatiivi tavapärasele hoonestusviisile, muuta tänavat avaramaks ja valgusküllasemaks, siis tegelikkuses realiseerus sellisel kujul vaid umbtänava kesklinnapoolne külg. Kadriorupoolsed majad on kogukamad ning vähem liigendatud. (Soansi ühe lahenduse järgi pidi Raua 35 peegeldama vastasoleva maja, Raua 25 madalamat hooneosa – korruste arvu pole määratud, kuid plaanil torkab silma samasugune ümara nurgaga rõdu ja sellele liituv maht; samal põhimõttel pidi Raua 33 peegeldama Raua 27 madalamat hooneosa, kusjuures Soansi üldplaneeringul pole kumbki näidatud ümara nurgaga.) Anton Soans kavandas ise nurgapealse maja Raua 25 tänavale avaneva äripinnaga (mille rolli täidab hästi praegune lillepood). Selle, grupi esimesena valminud maja projekt on 1933. aasta lõpust. Esimeste seas valmis aastail 1934–35 ka Raua 27 projekt, arhitekt Johan(n) Ostrat. Kokkuehitatud majade 29 ja 31 projektid on aastast 1936, esimese arhitekt Richard Falkenberg ja teisel Karl Treumann (hiljem Tarvas). Hoone Raua 35 projekt on 1934. aasta lõpust, arhitektid Artur Veedeman (hiljem Vetemaa) ja Villem Seideman (hiljem Seidra), see on kokku ehitatud 1935 arhitekt Artur Vetemaa kavandatud naaberelamuga Raua 33. Arhitektuurimälestis Raua 25 on neljakorruseline kivist elumaja, mille IV korruse kohal on u. 1 m kõrgune ehissein, varjamaks 1930. aastatel väga moodsa, ent siinses kliimas kehvalt vastu pidava lamekatuse asemel (mille ehitamiseks tollal pealegi puudus kompetents) tegelikult teostatud madalakaldelist pultkatust. Eemalt näib elamu seetõttu täiesti lameda katusega kastja mahuna ja mõjub väga modernistlikuna. Hoone on mahuliselt liigendatud, kõrgem osa on paigutatud Raua t. äärde, sellega liituv madalam maht põiktänava serva. Tagasi astuv sissekäigunurk, mida rõhutab selle kohale paigutatud rippuv ümarkaarne rõdu tekitab paraadukse ja nurgapealse äriruumi sissepääsu ette justkui miniatuurse väljaku, mis laseb kogu umbsopi majade ansamblil paremini esile tõusta. Projektil näidatud katuseaed-rõdu III korruse tasandil näitab arhitekti teadlikkust kaasaegsetest ideedest ja trendidest, puudutagu see moodi tulnud päikesevannide võtmist või kuulsa arhitekti Le Corbusier' ideed maja püstitamisel paratamatult häviva roheluse korvamisest katuseaiaga (tegelikkuses on rõdu asemel tegu siiski madalakaldelise katusega, mille kohal pesukuivatusplats, mistõttu rõdule avaneva akna kõrvalt puudub projektil näidatud uks). Nii selle kui peasissepääsu kohal oleva eenduva ümarnurkse rõdu kivirinnatise peal on madal metallist piire. Hoone Raua t. poolse fassaadi vasakus ääres läbib kolme ülemist korrust alaosas astmeliselt eenduv tahkerker. Selle kõrval kinnitub seinale ülaosas mitme meetri kõrgune metallist lipuvarras. Peasissepääsu ees ümara nurgaga kivitrepp, tiibuks on suure klaaspinnaga, mida liigendavad horisontaalsed liistud (alaosas 3 ja ülal 1), ukse kohal madal framuug, vertikaalselt kaheks jaotatud. Projektil ukse liigendust sel kujul küll näidatud ei ole, ent tegu näib olevat esialgse lahendusega. Tagumine sissepääsu ees väike trepp, betoonist, sealne tahveluks jaotub neljaks üksteise kohal paiknevaks rõhtsaks ristkülikuks. Selle kohal kõrge trepikoja aken, mis moodustub pealistikku paiknevatest ruudukujulistest akendest, vertikaalselt pooleks jaotatud. III ja IV korruse vaheliselt trepimademelt avaneb väike rõdu, metallpiirdega. Trepikojast rõdule viib 2 tiivaga tahveluks (millel 2 uksepaari, nii sisse- kui väljapoole avanev), mõlemad tiivad jaotuvad horisontaalselt neljaks: üksteise kohal 3 rõhtsat ristkülikut ja ülal aken. Ukse kohal kõrge framuug, vertikaalselt pooleks jaotatud. Raua t. poolses nurgas keldrisissepääs, mida piirab ümardatud nurkadega metallist rinnatis (projektil ust näidatud ei ole, sellesse kohta on aga kavandatud umbes samas mahus valguskaev, mida teiste keldriakende ees ei esine, ilmselt otsustati see keldritrepiga asendada siiski juba maja ehitamise ajal). Krohvitud ja hetkel heleroosaks värvitud maja ilmestavad tumepruuni värviga tsoonid: seda tooni on vundament, mis esikülgedel teeb sokliakende ulatuses paarisentimeetrise tagasiaste, samuti peasissepääsu kohal paiknev ümara nurgaga rõdu. Raua t. poolse nurga akende vaheline pind, samuti lillepoe kõrval oleva korteri kahe akna vaheline pind, on halliks krohvitud (projektil näidatud viirutusega, sarnaselt katuseaia krohvimata tellisest postidega, st. ideaalis võiks tellispostide ja hetkel tumehallide pindade viimistlus olla ühesugune). Projektil on hoone põhikehandi II-IV korrusel näidatud ka lintakent meenutav tsoon, mida võis olla kavas tähistada teise värvitooniga või tsooni ala- ja ülapiiri markeerimisega – pikki horisontaalseid lintaknaid ei suudetud Eestis 1930. aastail tehnilistel põhjustel veel realiseerida, ent seda moodsas arhitektuuris armastatud võtet püüti siiski mingil moel jäljendada. Võimalik, et juba ehituse käigus otsustati modernistlikumalt lakoonilise lahenduse kasuks ja vähendati fassaadil algselt kavandatud dekoratiivseid eri materjalidest pindu. Välisseina ja nurgarõdu ülaääres eendub astmena hetkel valgeks värvitud karniis, rõdualust pinda ääristab samuti valgeks värvitud liist. Äritsooni eraldab korteritest tumedam eenduv simss, mida katab plekist veelaud. Akende jaotus: ruudukujulised ja veidi laiemad aknad on jaotatud vertikaalselt pooleks; laiad korteriaknad kolmeks nii, et keskmine klaas on äärmistest poole laiem (mõnel aknal on see kitsa liistuga vertikaalselt poolitatud); äripinna kohal olevad nurgaaknad jagunevad kaheks nii, et nurgapoolne klaas laiem ja äärmine kitsam; lillepoe kõrval oleva korteri 2 akent neljaks võrdseks vertikaalseks osaks; poe enda suured, pea kogu seinapinda hõlmavad aknad võrdseteks ruudukesteks. Hoone tagaküljel on lintakna kombel lähestikku paiknevaid aknaid enamgi, madalama hooneosa pikad aknad jagunevad seal neljaks võrdseks osaks. Välisukse ja suure poe vaateakna vahel väike püstise ristküliku kujuline jaotuseta aken, samasugused I ja II korrusel tagaküljel, trepikoja kõrval. Soklitsooni aknad kohakuti korteriakendega, enamasti sama laiad. Lisaks välisele moodsusele kaasnes funktsionalistliku laadiga 1930. aastate kortermajades enamjaolt kõrge ehituskvaliteet, suured ja valgusküllased korterid, sanitaartingimuste parandamine (tualett ja kohati isegi vannituba igas korteris), esinduslikud viimistlusmaterjalid, näiteks kõigis tubades puitparkett. Hoolimata peaukse avanemisest Raua põiktänavale, on trepikoda viidud hoone hooviküljele, kahe mahu vahele, nii et trepikoda kulgeb I korrusel L-kujuliselt läbi maja. Trepikoja välisseina-poolsed sisenurgad on ümardatud. Trepikojas kõigil mademetel värviline marmoreeringuga terratso põrand (itaalia keeles terrazzo, st. värvilisest kivipurust ja mördist dekoratiivne kate), lahendatud geomeetriliste mustritena (esineb tumepunast, halli), trepikastmed paekivist. Hoones Raua 25 olid avarad korterid, mitmed neist suurte rõdudega. See oli kõrgemale keskklassile suunatud, omas ajas väga moodne kõigi mugavustega (keskküte jne.) üürimaja. I korrusele kavandati 3 korterit (kaks 1-toalist ja üks 3-toaline) ning nimetatud äriruumid, mille poeruumi põrand tõusis ilmselt kauba parema eksponeerimise kaalutlustel moodsalt astmetena. Poe kõrvale jääv korter oli kavandatud ilmselt poepidaja eluruumiks, sest oli sellega ukse abil ühendatud (nüüdseks kinni müüritud, kuid uks korteri pool endiselt omal kohal). II korrusel 2 suurt 4-toalist korterit, ühest avaneb peasissekäigu kohal olev rõdu. Jäetud on ka võimalus korterid ühendada või tube korterite vahel ümber mängida – projektil on mitmed seinad ja uksed märgitud punktiiriga ning hiljem käsitsi projektile lisatud täiendavaid vaheseinu. III korrusel kaks 2-toalist korterit, ühest oli ette nähtud pääs madalama mahu katusel olevale terrassile (selle asemel eterniidist madalakaldeline katus, üle mille veetud pesunöör, ligipääs trepikoja rõdult). III korrusel samuti jäetud korterite ühendamise võimalus. II ja III korruse korterites on olemas vannituba, samuti ruumikas esik, mõnes korteris koos sisseehitatud nagidega nišiga. IV korrusel suur 4-toaline korter ruumika esiku ja köögiga, viimase ühes seinas sisseehitatud kapid. Kahest pisikesest toast üks projektil hiljem käsitsi muudetud vannitoaks. Korruse ülejäänud suur ruum ilmselt kavandatud pööninguks, kuid juba hilisematest märkustest projektil nähtub, et see muudeti peagi kööktoaks. Tualetid kõigis korterites, tollal luksusena näiv vannituba vaid suuremates. Köökides üldjuhul sisseehitatud sahvrinurk. Korruste kõrgused on erinevad, vähenedes (paari)kümne cm kaupa (I korrusel 3,2 m, IV korrusel 2,7 m). Keldrisse oli ette nähtud pesuköök ja puukuurid. Maja köeti söega keldris asuvast katlaruumist. Fassaad astub Raua t. pool kõnniteest paari meetri võrra tagasi, tekitades maja ette väikse muruga haljastatud eesaia, kus kasvavad ka mõned kõrged puud.

Sisestatud: 07.09.2009.