Mälestise tunnus

Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Punikvere külatuumik ja asulakoht paiknevad kõrgema põllumassiivi idaserval, kusjuures asulakoha kultuurkiht asub loodest kagu suunas langeval, kaldjal alal. Asulakoha kultuurkiht on märgatav just ida pool teed asuvatel aiamaadel, lääne pool teed veidi kõrgemal alal seda seni avastatud ei ole. Tumedam, leiurohkem, intensiivsem kultuurkiht asub muistise lõunaosas. Lisaks osteoloogilisele materjalile (peamiselt loomaluud) ja keraamikale on siit nii korduvatel inspektsioonireisidel kui ka 1983. a proovikaevamistel leitud rohkesti kunagise rauatöö jälgi – šlakki ja düüside katkeid. Kihis oli rohkesti söepuru ja tahma, mis kohati oli mulla muutnud plingiks, raskestikaevatavaks. Kultuurkihi paksus ulatus 0,25-0,6 meetrini, kusjuures madalamale idaosale on mulda ka vooluvete poolt alla erodeerinud. Õhema kultuurkihiga alal oli muld künniga segatud. Seevastu 20-40 cm sügavuses võis märgata tumedamaid, söepururohkeid kihte, milles oli šlakki ja õhutusdüüside fragmente (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Asulakoht asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Kodavere kihelkonnas. Asulakoht paikneb Saare-Pala-Kodavere tee (nr 1410) ja Punikvere tee vahelisel kolmnurksel alal, kompaktse hoonestusega Punikvere külatuumiku piirkonnas.

Ajalugu

Seniste uurimistulemuste põhjal pärineb asulakoha varasem materjal I aastatuhande lõpust, kusjuures pidevalt on asustus jälgitav tänapäevani. Muistis on avastatud 28. aprillil 1982. a arheoloogide A. Lavi ja A.M. Rõugu poolt (A. Lavi inspektsiooniaruanne Ajaloo Instituudis). Ida-Eesti vana rauatöö uurimiseks viidi 1.-12. septembril 1983. a Punikvere asulakoha alal arheoloogide A. Lavi ja J. Peetsi juhatusel läbi väikesemahulised kaevamised. Asulakoha lõunaossa rajati kaks proovikaevendit kogupindalaga 18 ruutmeetrit. Keraamika ja osteoloogilise materjali kõrval avastati rohkesti rauaräbu ja eriti õhutusdüüside fragmente. Kogutud šlakitükid dateerusid radioaktiivse süsiniku meetodil analüüsimisel 13.-14. sajandisse (A. Lavi kaevamisaruanne Ajaloo Instituudis). Mälestisele on koostanud passi 1993. a novembris arheoloog A. Lavi (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine jällegi aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.