Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Kirjeldus

Muistis asub kõrgel lagedal põllumaal ja kujutab endast ovaalse, lõuna suunas veidi teravneva põhiplaaniga kumera pealispinnaga raudkivi. Kivi pikku NS suunas on 4,1 m, laius 3,6 m, kõrgus 2,2 m ja suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 13 m. Kunstlikke lohukesi kivil pole, küll aga on kunagi ammu välja murdunud osa kivi pealispinnast kesk- ja läänepoolses osas. Kivist ida pool kasvab toomingas. Kivist lõuna poole on istutatud noored tammed.

Asukoha kirjeldus

Asub endise Iideva talu põllul, talust 250 m loode pool. Kivi jääb Jõgisoo-Kullamaa maanteest 500 m kagu poole, Iideva tallu viivast teest kirdesse.

Ajalugu

Kivi kohta leidub andmeid: Moora, H. Läänemaa muinasaeg. Tartu, 1942, lk 19.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitse alla kuulub kõnealune kivi ja selle lähim ümbrus vähemalt 5 m raadiuses.

Üldinfo

Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.