Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Kirjeldus

Muistis paikneb kirde-edelasuunalise moreeniseljandiku kirdeserval. Kõrgendikul kasvab puid-põõsaid, leidub üksikuid suuremaid kive ja põllukivihunnikuid.
Ohvrikivi on kolmnurkse põhiplaaniga, pealt lame raudkivi. Selle pikkus NS suunas on 95 cm, laius OW suunas 90 cm ning kõrgus samuti 90 cm. Mingeid knstlikke süvendeid kivil ei ole.

Asukoha kirjeldus

Asub Tuhu külas endisest kolhoosi karjalaudast ca 70 m kirde pool, külatuumikust läänes.

Ajalugu

Muistise kohta leidub andmeid: J. Tavast. Karuse kihelkond. 1931, lk 47 (käsikiri Ajalooinstituudi arhiivis). Kivi lähedal olevat asunud hiiepuud. Kivi ise aga murenevat kergesti, kusjuures langevad väikesed tükikesed meenutavad litreid- siit ka nimetus „Litrikivi“.
Muistis kuulub II aastatuhandesse.

Üldinfo

Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.