Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Kirjeldus

Muistis paikneb kõrgel põllumaal, ümbruskonna kõrgeimas kohas. Linnamäe pind on ümbruskonna põllupinnast üldse ca 80 cm kõrgem. Ümber linnamäe serva on kogutud suuri, kuni 1m läbimõõduga raudkive ning need paigutatud kahte paralleelsesse ritta. Ülalt vaadates ei moodusta need kiviread siiski päris korrapärast ringi, vaid pigem segmenti. Nimelt asetsevad kivid linnamäe põhjaservas 18 m ulatuses mitte kaart, vaid sirget mööda, mujal aga kaares. Kividega piiratud kõrgema osa (linnuse õue) läbimõõt on NS suunas 41 m, OW suunas 32 m. Lääneservas on kivid oma algasendist platoo servas alla vajunud. Linnuse äärtesse, peamiselt just põhja ja lõunaserva on põldudelt kive juurde kogutud, millal missugused kivid, jääb kohati ebaselgeks. Lõunaservas leidub kaks eriti suurt kivi 2 x 2 m suurusel alal.
Linnusemäe äärtesse on kasvanud põõsaid ning mõned kuni 5 m kõrgused lehtpuud.
Linnusemäe kirde-ja idaosa kulg jääb mõneti ebaselgeks. Neisse piirkondadesse on tehtud sissekaeveid ja veetud palju kive. Suurim, NS suunas 20m pikkune ja OW suunas 10 m laiune sissekaeve asub juba linnuseplatoo lõuna-kaguosas. Kõik need kaeved on ammused ja juba korralikult kamardunud. Nad ei ulatunud sügavamale 80-90 cm-st. Muistisena halvasti säilinud.

Asukoha kirjeldus

Paikneb endisest Ehmja külatuumikust ca 700 m põhja pool, Martna- Ridala maanteest 700 m põhja pool.
Martnast jääb "Kuradimägi" linnulennult 2,2 km lääne-loode poole. Muistise juurde saab Martna-Ridala maanteelt, Ehmja küla idaservalt põhja suunas viivat põlluteed mööda sõites. Linnamägi jääb maanteest 700 m põhja poole, põlluteest 32 m ida poole.

Ajalugu

1982. a suvel teostatud uurimistöödel kaevati läbi valliala 20 m pikkune ja 2 m laiune proovikaevend. Kultuurkihi paksus oli 25-35 cm, see koosnes hallikast mullast. Leiti mõned savinõukillud (ajaloomuuseum A 559: 1-6). Kaevamisel ei selgunud, kas tegu on algelise linnusega või kultusepaigaga. Muistisest ida pool laiub muinasasulakoha kultuurkiht.
Muistis dateeritav ajavahemikku I aastatuhande II pool - II aastatuhande algus.

Üldinfo

Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.