Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Kirjeldus

Pelgupaik asub suhteliselt tasasel maal ja kujutab endast ringikujulise madala (5 m laiuse ja 0,5 m kõrguse) valliga piiratud ala. Selle ala läbimõõt on seestpoolt olnud 30-35 m. Kuna suurem osa pelgupaigast ja seda ümbritsenud vallist on maaparanduse käigus hävinud, saab selle endist välimust vaid umbkaudselt ette kujutada. Varasema kirjelduse kohaselt on valli piiranud kraav, piiratud alal on asunud kaev. Praegu õiget kraavi märgata ei ole, üksnes madalam ala.
Nüüd lõikab põhja-lõunasuunaline (8 m laiune ja 2,5 m sügavune) magistraalkraav endise pelgupaiga ala pooleks. Kraavist ammutatud pinnas on kuhjatud selle läänekaldale, moodustades seal 3 m laiuse tee. Kraavist ida pool laiub aga tasandatud põllumaa. Kõige selle tõttu on säilinud vaid pelgupaika lääne poolt ümbritsenud valli osa (1/3-2/5 kogu algsest vallist) ning läänepoolne osa kunagisest pelgupaiga õuest. Kunagist kaevukohta läbib ilmselt praegu kraav, täiesti on hävinud pelgupaiga idapoolne osa. Pelgupaiga säilinud osal, magistraalkraavist läänes, kasvab lepavõsa. Muistisena halvasti säilinud.

Asukoha kirjeldus

Muistis asub Keila-Haapsalu maanteest 200 m loode pool, Jalukse külla viiva tee ääres, sellest vahetult edela pool, kaitsealuse väikeste lohkudega kultusekivi naabruses.

Ajalugu

Muistise kohta leidub andmeid:
Veitmann, A. Lääne-Nigula kihelkonna antikvaartopograafiline kirjeldus. 1927, lk 28 (käsikiri Ajalooinstituudi arhiivis. Kirjelduses on muistist nimetatud pelgupaigaks, pole aga võimatu, et tegemist on varase rauaaja linnusega).
Muistise ajaline kuuluvus on ebaselge. Oletamisi võiks ta dateerida I aastatuhande I poolde.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevööndi piirid näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Üldinfo

Ajutiselt, sageli ohu korral, on inimesed kasutanud elamiseks pelgupaiku, kuhu üldiselt pole kaitserajatisi tehtud. Pelgupaigad olid looduslikult hästi varjatud, enamasti soo- ja rabasaared. Rahvasuus on neile antud mitmesuguseid nimesid (Kukelinn, Luusaar, Lõimemägi jne). Pelgupaiku pole arheoloogiliselt jõutud veel kuigi palju uurida. Seoses väga episoodilise kasutusega on sellistele mälestistele iseloomulik väga nõrk kultuurkiht ja esemeleidude vähesus, mistõttu nende ajaline määratlemine on raske.