Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Kivikalme on pikliku kujuga, suunaga kirde-edela suunas. Selle mõõtmed on 34 x 10 m ja kõrgu 1-1,5 m. Kalme kirdepoolne ots on kõrgem, seejärel laskub pind ühtlaselt edela suunas. Teepoolne nõlv on üldiselt järsem, lõunapoolne laugjam. Kalme kirdepoolses otsas laieneb küngas loodepoole. Võimalik, et tegemist on mingi kalmekonstruktsiooniga, kuna laienev osa on tugevasti kamardunud ning sellest paistavad välja üksikud suuremad kivid. Laiendi lõunapoolses osas, 1995. aasta kaevendi tranšee otsast 2 m loode poole on 10 cm sügavune umbes 1 m läbimõõduga kamardunud lohk, ilmselt ka mingi varasem sissekaeve. Kalme kirdeotsa on 20. sajandi alguses rajatud kelder, mis on praeguseni säilinud, kuigi pole enam kasutusel. Keldrist lõuna poole jääb 3 x 3 m suurune 0,2-0,3 m sügavune kamardunud lohk tõenäoliselt sissekaeve. Võimalik, et tegemist on A. M. Tallgreni 1921. aasta kaevendiga. Tuulingumäel oleva kivikalme reg nr 12750 edelapoolse otsa lõikab läbi lõuna suunas viiv tee. Teest edelapool jätkub kalme ilmselt veelgi, kuid sinna on maaparanduse käigus kuhjatud peale suuri raud- ja paekive. Kalme keskosa on puutumata. Maapinnal mingeid lõhkumisjälgi lisaks eelpoolkirjeldatuile näha ei ole, kalme on tugevasti kamardunud. Eriti kalme puutumata osa edelapool ulatuvad kohati kamara alt välja suuremad kivid, mis ühes kohas moodustavad selge loode-kagusuunalise rea, markeerides tarandimüüri. Kalme kirdepoolse lõhutud otsa kõrval paikneb 5 või 6 x 6 m suurune 1995. aasta kaevand, millele lisandub 4 x 1 m tranšee loodesuunas (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kivikalme paiknev Tõnija-Rõõsa teest lõuna pool. Kivikalme asub end Põlluküla küla kõige kõrgemas osas, kirde-edela suunalisel looduslikul seljandikul. Mõnikümmend meetrit kalmest põhja- ja kirdepool langeb maapind järsult, ülejäänud suundades on maapind kalme ümbruses tasane. Kalmest edela suunas jääb arheoloogiamälestis Kivikalme reg nr 12751.

Ajalugu

Kivikalme võib dateerida I aastatuhande lõppu eKr- 5. sajandisse. 1911. aastal on kalmel reg nr 12750 kaevanud end Pidula mõisa omanik parun B. Toll, 1921. aastal aga A. M. Tallgren. Vähemalt viimastest kaevamistest on koostatud ka aruanne, kuid see on kaduma läinud. Tallgren leidis põletamata luid, veidi keraamikat, spiraalkäevõru katke ning luukammi ning dateeris kalme rooma rauaaega (2.-5. saj). Kummagi täpset kaevamiskohta pole teada. Üks arvatav kaevend, suurese järgi otsustades ilmselt Tallgreni oma, paikneb kunagise keldri kõrval. 1922. a koostatud Valjala kihelkonna kirjelduses mainib kalmet ning sellel toimunud kaevamisi A. Karu. 1974. aastal on kalmet inspekteerinud V. Lõugas, kes märgib, et tegemist on vaieldamatult tarandkalmega. 1995. aastal toimusid kalmel reg nr 12750 arheoloogilised kaevamised arheoloog M. Mägi-Lõugase juhtimisel. Kaevendi pindala koos tranšeega oli 43 ruutmeetrit ning see hõlmas tarandkalmest kaht tarandit. Saadi põlenud ja põletamata luid, rohkesti keraamikat, pronksist ja rauast ehteid, klaashelmeid jm. Leiud jagunevad ajaliselt kaheks. Hilisemad neist pärinevad 4.-5. sajandist, mil ka tarandkalme tõenäoliselt on ehitatud. Leidude varasem osa dateerus I aastatuhande lõppu e.Kr või meie ajaarvamise algusesse. Võimalik, et kaevamistel leitud tarandkalme all on paiknenud mingi varasem kalme. Mälestisele on koostanud 1995. aasta novembris arheoloog Marika Mägi-Lõugas. Kivikalme reg nr 12750 on pärast 1999.-2001. aastal toimunud arheoloogilisi kaevamisi rekonstrueeritud ning varustatud infostendi ja mälestise tähisega (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Kividest rajatud kalmete ehitus, matmisviis ja erinevate kalmevormide levik muutus aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised võivad olla ümara või nelinurkse põhiplaaniga, sisaldada eraldi kividest laotud keskset kirstu või mitte, omada kõrgemat või madalamat kivikuhjatist. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud mitmeid ümbermatmisi. Surnutele on kivikalmetesse aegade jooksul kaasa pandud erinevaid esemeid.