Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikoht Pühäsalo
Mälestise registri number 12794
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis, ajalooline looduslik pühapaik
Arvel 08.01.1998
Registreeritud 08.01.1998
X-koordinaat 670855.56
Y-koordinaat 6468023.94
Mälestise vana number -
Ava kaardil

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Maastikuliselt eristatav.
3) Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 22.01.2013.

Kirjeldus


Ohverdamiskohas kasvavad künnapuud, millest ühe alla paikneb ohvrikivi ja kividest laotud nelinurkne kuhil - altar. Ohvrikivi on enam-vähem ovaali kujuline a ühe suure lohuga. Salukõrval on sügav allikas. Kohalike inimeste arvates on altar talu, mille maadel mälestis asub, endise omaniku kätetöö.

Sisestatud: 12.07.2010.

Asukoha kirjeldus


Ohverdamiskoht asub endise jaotuse järgi Tartumaal Võnnu kihelkonnas. Ohverdamiskoht paikneb läheduses olevast majapidamisest kagu pool.

Sisestatud: 22.01.2013.

Ajalugu


Muistis kuulub II aastatuhande teise poolde.

Sisestatud: 22.01.2013.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 19.03.2015.