Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Kirjeldus

Ohvripärna kõrgus on 10 m, võra läbimõõt 7-8 m, tüve läbimõõt rinnakõrguselt on 1,2 m ja ümbermõõt 4,4 m. Pärna tüvi on seest õõnes, lõhestunud ja osaliselt põlenud. Pärna tüvi jaguneb kaheks haruks, kolmas haru on väike.

Asukoha kirjeldus

Ohvripärn asub Tartu maakonnas Äksi kihelkonnas Vedu külas Tartu-Narva maantee läheduses. Mälestis paikneb suurvoorte maastikus, voore lael, kust 1921. aasta andmetel olevat paistnud nelja kiriku - Tartu, Äksi, Maarja-Magdaleena ja Vara - tornid.

Ajalugu

Riibaku talu põllul kasvavat pärna on mainitud 1921. a A. Jürgensi Äksi kihelkonna kirjelduses, kus lisatakse, et pärna lähedusest on põllult kündmisel välja tulnud inimeste luid. Pärna juures olevast lohust olevat samal aastal leitud tulekivikilde. Mingeid rahvapärimusi pole aga pärna kohta kirja pandud. Rahvasuus on ta tuntud Riibaku pärna nime all. Ohvripärna traditsioon ulatub tagasi 18.- 19. sajandisse.

Muistis on riikliku kaitse alla võetud 1964. aastal.

Üldinfo

Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.