Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Voose linnamägi"
Mälestise registri number 17437
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 29.09.1998
Registreeritud 29.09.1998
X-koordinaat 580717.12
Y-koordinaat 6564723.00
Mälestise vana number 237-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(3)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 01.04.08

Menetleja: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Rahvapärimusteade. Maastikuliselt eristatav. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht.

Sisestatud: 24.04.2008.

Kirjeldus


Mälestis asub NW - SE suunalise komeetoosil. Suurim kõrgus oosi SE otsas on ligemale 30 meetrit, seal on ka mäe nõlvad võrdlemisi järsud, SW nõlv on tasane, NE nõlv on astmeline. NW suunas oos madaldub ühtlaselt. Mäe küljed on kaetud kuusemetsa ja võsaga. Mäe lael on lagendik, millele asub keldriga ehitise kividest vundament. W suunda.

Sisestatud: 31.01.2006.

Asukoha kirjeldus


Paikneb Voose külasüdames asuva vana kõrtsi esisest teeristist ligemale 1 km NNW sihis. Kruusakarjääri läbivast teest jääb linnamägi ligemale 200 m.

Sisestatud: 29.09.1998.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).

Sisestatud: 24.04.2008.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 04.10.2014.