Mälestise tunnus

Elamu Tartus Jaama 14 on ainukene linnajaos säilinud Tartule tüüpilise hilisklassitsistliku fassaadiga hoone, mis on aegade jooksul mitmes järgus ehitatuna iseloomulik näide erinevate arhitektuuristiilide kooslusest.

Kirjeldus

Jaama 14 on 19. sajandil mitmes järgus ehitatud suvemaja, mida iseloomustab erinevate stiilide (klassitsism ja historitsism) kooslus. Hoone fassaadi arhitektuurne lahendus ja dekoratiivdetailid (neli pilastrit, hammaslõikega talastik ja kolmnurkviil) on tüüpilised Tartu hilisklassitsismile. Jaama 14 puhul on tegemist ümber- ja juurdeehituste läbi radikaalselt muutunud hoonega. Majal on säilinud 19. sajandi maht ja vorm ning koopiatena 19. sajandi erinevatele perioodidele iseloomulikud detailid.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Tartu kesklinnast eemal, Jaama tänava ääres.

Ajalugu

Esimesed andmed Jaama 14 kinnistu hoonete kohta pärinevad 18. sajandi lõpukümnenditest. Praeguse hoone vanim järk – klassitsistlik pilastritega kiviosa – ehitati 1830. aastatel tõenäoliselt Tartu linna ehitusmeister G. F. W. Geisti projekti järgi. 19. sajandi I poolel, oli kesklinnast teisel pool jõge asuv ala varakama elanikkonna elu- ja suvitamispiirkond, mida iseloomustas aedlinnalik elukeskkond suurte aedade keskel. Nii nagu mitmed teisedki piirkonna majad oli ka Jaama 14 enamuse ajast 19. sajandi I poolel suvekoduna välja renditud. 1869. aastal asus majja rentnikuna lauluselts Vanemuine, peatselt osteti maja päriseks. Jaama 14 hoones pandi alus Eesti teatrile: 24. juunil 1870, Vanemuise Seltsi 5. aastapäeval, kanti ette Lydia Koidula näidend "Saaremaa onupoeg", seda päeva loetakse Vanemuise teatri ja kogu eesti rahvusliku teatri sündimise päevaks. 1830. aastatel ehitatud klassitsistlik kivimaht sai juurde arvukalt puidust juurdeehitusi, nii et 19. sajandi lõpuks oli see „uppunud” puidust juurdeehituste sisse. Ajastule kohaselt ehitati puidust neostiile kasutades – klassitsismi, renessanssi ja gootikat ühendades. 1903. aasta tulekahju, mis hävitas suure osa puidust juurdeehitustest. Pärast põlengut Vanemuise Selts enam maja üles ei ehitanud, vaid ostis uue platsi praeguse Vanemuise teatri asupaigal. Põlenud maja ehitati üles eelnevast veidi väiksemas mahus ja 1907. aastal alustas selles tööd linna lasteaed. Lasteaed tegutses hoones 1990. aastani – umbes kaheksakümmend aastat. Seejärel sai hoone taas teatriga seotud funktsiooni, olles Tartu lasteteatri kodu. Kuna ligi saja aasta jooksul pärast lasteaiaks ümberehitamist oli hoones tehtud ainult hädapäraseid korrastustöid, oli maja 20. sajandi lõpuks täielikult amortiseerunud. Maja restaureeriti-rekonstrueeriti 2006-2007.

Kaitsevööndi ulatus

Lisa 1 mälestise asukoha skeem. Kaitsevööndi ulatus on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (muinsuskaitseseaduse § 25 lg 1).

Allikad

Raid, Niina (1983). Arhitektuurimälestise pass. Muinsuskaitseameti digiteeritud arhivaal
Üprus, H. (1964). Ehitusmälestis Tartu, Jaama tän. 14 ehitusajalooline ülevaade. Köide I. Tallinn. Muinsuskaitseameti digiteeritud arhivaal P-557

Meedia

"Vanemuise vanasse majja tuleb laulupeomuuseum", artikkel, 07.12.2005, Tartu Postimees
Kaldoja, kerttu. "Vanemuise vana maja remont läheb maksma 22 miljonit". Eesti Päevaleht, 2006. http://www.epl.ee/artikkel/356684