Kirjeldus

1930. aastate alguseks võimaldas Eesti Vabariigi majanduslik areng valitsusel ehitustegevusele rohkem tähelepanu pöörama hakata, varasemast enam päevakorda tõusid hädavajaduse asemel elanike heaolu ning linnade-asulate välisilme parandamise kaalutlused. Elamuehitus vohas linna äärealadel, enamik uushoonestusest olid endiselt agulilaadsed puumajad. Seda häbenedes võttis linna ehituspoliitika suuna mitmekorruselistele kivist kortermajadele. Linna süda oli kiviehituspiirkonnaks määratud juba sajandi algaastail, nüüd seati eesmärgiks kiviehitusrajooni laiendamine. Kvaliteetse uushoonestuse eelisarendamiseks linn ise enamasti suuteline ei olnud, selleks motiveeriti ja kohustati mitmeti aga kruntide omanikke. Praegu kesklinna alla kuuluv Raua asum oli 1920. aastatel veel selle ääreala, kuid kujunes järgneval aastakümnel üheks kiiremini arenevaks piirkonnaks, kuhu ülejäänud linnale eeskuju näitavaid kivihooneid kavandasid Eesti tollased tipparhitektid (nt. Raua tn. 25–35 umbsopp). Lisaks materjalile näitas nende uuenduslikkust moodne ilme; sammu moodsuse suunas tähistas materjalikasutus: betoon, klaas, teras. Suuremaid, kivist 4-kordseid üürimaju hakkas Raua ja Kreutzwaldi tn. kanti kerkima 1910. aastatel. Mõneti perifeerset staatust kesklinna suhtes kinnitas seegi, et igal järgmisel projektil esineb variatsioone tänavanimedes. Kreutzwaldi tn. kandis tollal Romanovi, Faehlmanni (Fählmanni) tn. Pavlovi nime, kohati on kavandatavate hoonete asukohta seletatud politseiaia järgi. Nii on tolleaegsetele projektidele kõnesoleva ansambli tähistuseks 1920. aastate algul märgitud "Romanowi-Pawlowi tänava nurk". Hilisem Gonsiori tn. esines elamugrupi projektidel alles nimetuse all "projekteeritav tänav". Tänase Faehlmanni ja Kreutzwaldi tn. nurga ümber koondunud elamute grupp esindab hästi Eesti 1920.–1930. aastate arhitektuuri erinevaid palgeid. Ühest küljest on siin olemas uhked näited n.-ö. esindustraditsionalismist (kõrge kelpkatus, tiheda ruudustikuga aknad, rohkelt liigendavaid dekoorielemente ja eenduvaid pindu), kombineeritud laenudega erinevatest ajaloolistest stiilidest: ansambli hoonetes on vihjeid renessansile, barokile, klassitsismile, kuid mahtudelt on korterelamud kaasaegsed. Teisalt on ansambli hilisemates elamutes (Kreutzwaldi 15/Faehlmanni 1, samuti Kreutzwaldi 19 Gonsiori tn. poolne osa) tunda ka puhtaid geomeetrilisi vorme armastava funktsionalismi mõju (lame katus, suured aknad, siledad krohvitud pinnad), mis hakkas Eesti ja ennekõike Tallinna arhitektuuri vaikselt sisenema 1920. aastate teisel poolel. Kuigi grupp oli kujunenud hoone haaval, mitte tervet ala hõlmava planeeringu alusel, vastavad ansambli majad hästi uutele linnaehituslikele nõuetele (ühtne kõrgus, sarnased mahud, katusekalle jne.), lisaks esineb naabermajadel mitmel juhul sarnaseid dekoorimotiive, mis eeskätt ühe ja sama arhitekti teene (Herbert Johanson). Tähelepanuväärselt on tegu võrdsete omanike koondumisel ja ühistellimusel valminud hoonetega, mitte ühele omanikule kuuluvate üürimajadega. Rea kõrvutiasuvate majade taga on omaaegse nimega "wäikekorterite ehitus-ühing Tare"; need on tänase aadressiga Faehlmanni 4, Faehlmanni 2/Kreutzwaldi 17 ja kahest eriilmelisest osast koosnev Kreutzwaldi 19. Hoonetel on avar ühine õu, mis tänaseks suuresti asfalteeritud ja kasutusel parkimisalana. Ka elutingimuste poolest on tegu väga luksuslike majadega – valdavalt ehitati Tallinnas 1920. aastatel 1–2-kordseid puumaju köök-tubadega, 1930. aastatel ka juba veidi suuremate tööliskorteritega nn. Tallinna tüüpi maju, kus harva oli korteris sees vannituba. Ehitusjärgselt olid ümbritsevad tänavad liiva ja mulla kattega, 1932. aastal sillutati Kreutzwaldi ja Faehlmanni tn. nurk väikeste munakividega, mille vahel killustik ja peal kruus. Korterelamu Faehlmanni 4 näol on tegu 4-kordse väljaehitatud katusekorrusega kivist elumajaga, mille tellis väikekorterite ehitusühing "Tare". Projekt on valminud 1925. aastal ja selle on allkirjastanud tollal nimekas arhitekt Herbert Johanson. See on hooneansambli teine maja samuti Johansoni kavandatud Faehlmanni 2/Kreutzwaldi 17 järel (fassaadi joonistel on ära toodud ka naaberhoone, näidates et arhitekt arvestas nende kokkusobivust ja ansamblilisust), majade fassaadilahenduses esineb ka märgatavaid sarnasusi ja samu motiive. 1932 lisandus hoonega Faehlmanni 2/Kreutzwaldi 17 kokkuehitatud ja samuti Johansoni kavandatud Kreutzwaldi 19. Elamut katab viilkatus, tänavaga paralleelne. Hoonel on neli korstent, kaks kitsamat köögipliitide kohal tänavapoolses küljes ning kaks laiemat kaminate kohal harja joonel. Nii maja esi- kui tagafassaad on kesktelje suhtes sümmeetriline. Fassaad on keerukalt ja variatsioonirohkelt liigendatud, mängides mitmete ajalooliste stiilide motiivistikuga. IV korruse kohal raamistab fassaadi lai karniis, ühtides veidi varem ehitatud naabermaja Faehlmanni 2/Kreutzwaldi 17 karniisiga. Keskosas see katkeb, nii et välissein näheb sujuvalt üle tegelikult samal tasapinnal olevaks V korruse pea kogu fassaadi laiuseks väljaasteks. Fassaadi mõlemas ääres jooksevad kandilised vihmaveetorud, fassaadiga sama värvi. Tänavapoolse fassaadi keskel on välisuks, selle kohal poolringi kujuline framuug dekoratiivse, portaali karniisini ulatuva lukukiviga. Välisuks on kahe uksepoolega puidust tiibuks, tumedaks värvitud; uksi liigendavad neli üksteise kohal paiknevat tahvlit, mille täidab reljeefne lille motiiv. Ukseava ümbritseb väikse triumfikaare vormiga portaal, seintest tumedamaks värvitud; ust flankeerivad kiviplokke imiteerivatest eenditest moodustuvad pilastrid, portaali ülanurkades valges raamistuses ringikujulised nišid. Seinast eenduva portaali kohal vertikaalselt kaheks jaotatud aken, mida projektil liigendavad diagonaalliistud; akna ümber seinast eenduv raamistus, portaaliga sama värvi ning ülaosas ampiirstiililikult astme võrra laienev, rõhutatud lukukiviga, millel projektil näidatud motiivi asemel tegelikkuses lehe reljeef. Akna kahel küljel toetuvad portaalile kivist kõrgreljeefsed urnilaadsed eendid. Akna kohal astub nõgusa joonena seinast välja läbi kahe ülemise korruse kulgev 3-tahuline erker, mille karniisilaadse astmega eraldatud alaosa portaaliga sama värvi hall. Erkeri nurki toovad akende vahel esile kiviladu imiteerivad süvendiread. Trepimademetele avanevate erkeriakende all ning kahe aknarea vahel on simsid, mida katavad plekist veelauad; ülemise aknarea all keskmisel tahul nõgusate külgedega rombi kujuline seinast veidi heledam süvend. Erkeri kumera, dekoratiivse astmega katuse ääre all väike karniis. V korruse tasandil samal teljel aken ning selle kohal avar pööningu uuk, poolringikujulise läbilõikega. Keskteljest mõlemale poole jääb elegantselt kolme ossa jagunev akendegrupp (keskmine on äärmistest hulga laiem ja jaguneb vertikaalselt kolmeks), mis avanes tegelikult kolme erinevasse ruumi: teenijatuba, köök ja sahver (sarnast lahendust oli Johanson varem kasutanud naabermaja Faehlmanni 2/Kreutzwaldi 17 hooviküljel); IV korrusel on keskmine aken veidi kitsam ja jaguneb vertikaalselt kaheks. Äärmises akendereas on I korrusel mõlemal pool ristkülikukujuline, IV korrusel väike ruudukujuline aken, mõlemad vertikaalselt pooleks jaotatud; II ja III korrusel aga avar kolmeks jaotuv ruudukujuline aken, kahe korruse vahel väike ruudu sisse mahtuv reljeefne halliks värvitud lillemotiiv (samasugused välisukse tahvlitel). Samal joonel V korrusel uugi sees ümarkaaraken, mille alaosas väike 2-osaline ruudukujuline aken ja ülal poolringikujuline framuug; ülejäänud mansard fassaadiga samal joonel. Sealsed ruudukujulised aknad alumiste korruste teljest kõrvale nihutatud; nende kõrval mõlemal pool neliksiirukujuline neljaks jaotatud sahvriaken. Vundamendijoonel poolringikujulised keldriaknad. Aknad liigenduvad vertikaalseteks siiludeks, mis jagunevad omakorda 1920. aastatele omases traditsionalistlikus võtmes väikesteks ruutudeks. IV ja V korruse aknad on alumise kolme korruse omadest madalamad; sealsed aknad, nagu ka erkeri ning keldri omad, on ülejäänutest veelgi tihedama ruudustikuga. Aknaavasid ümbritseb seinast eenduv ja tumedam raamistav vöönd, mille laius ja profiil sõltub akna paiknemisest ja suurusest, kusjuures esineb erinevusi projektil toodust (see, et hoonet detailides juba ehituse käigus projektist edasi arendati või lihtsustati, oli tollal tavaline, sest enamasti teostas ehituse ajal jooksvalt järelevalvet arhitekt ise): laiem on vöönd suurte akende ümber, IV korruse akende ümber aga ümara profiiliga. IV korruse kolmese aknagrupi ja II korruse äärmiste akende all on jõuliselt eenduvad simsid, mille all ekspressionistlikule arhitektuurile omased nõgusate külgedega eenduvad sakid (samasugused ääristavad nt. Johansoni kavandatud 1922. aastal valminud Riigikoguhoone karniisi), tekitades simsi alla justkui kaarterea; halliks värvitud. Projektil on tähelepanuväärselt üles joonistatud ka hoovipoolne, korrapärase tiheda akendereaga fassaad, mis küll esifassaadist lihtsam, kuid tagakülje kohta erakordselt viimistletud ja esinduslik. Fassaadi liigendavad vertikaalselt kuus aknarida. Kõik I–IV korruse aknad ruudukujulised, vertikaalselt kolmeks ja omakorda ruudukesteks jaotatud, ning eenduva tumeda vööndiga ümbritsetud. I korruse akende all väiksed simsid. Fassaadi ilmestavad diagonaalis II kuni IV korruseni kulgevad ja keskel kohtuvad rõdude read, sepistatud piirete geomeetriline muster moodustub püst- ja diagonaalvarbadest ning nendega lõikuvatest nõgusate külgedega rombidest (projekti jooniselt ei ilmne, et rõdude kohal oleks akende asemel rõduuksed – see on eestiaegsetel projektidel mingil põhjusel sage nähtus). V korruse keskosa on, samuti kui esiküljel, ülejäänud seinaga samal tasapinnal, kuid sellest karniisiga täielikult ära lõigatud. Väljaaste aknad alumiste aknaridadega samal joonel, kuid madalamad ning teistest tihedama ruudustikuga, jaotuvalt vertikaalselt kolmeks. Äärmiste aknaridade kohal V korrusel esiküljega samasugused ümarkaarsed uugid, ka poolringikujuline pööningu-uuk on esifassaadi omaga projektil identne. Ruudukujulised keldriaknad väiksed ja tiheda ruudustikuga, kuuest aknast äärmised on korteriakendega kohakuti, keskmised veidi nihutatud, sest hoovifassaadi keskel I korruse akende all madal väljaehitis, mille esiküljel võrdsete vahedega kolm pisikest ruudukujulist akent; selle Faehlmanni 6 poolsel küljel tagauks, teisel samasugune aknaruut. Selle treppi mahutava hoonemahu kohal on projektil kujutatud ümarkaarne kiviplaat kirjaga "ANNO 1925", mille kohal stiliseeritud kammkarbimotiiv (teostamata või hiljem eemaldatud). Hoovifassaadile Faehlmanni 6 poolsesse äärde hiljem lisatud teine väljaehitis. See on fassaadi keskel oleva esialgse väljaehitisega sarnane ja samas mahus, mistõttu ei riiva silma.

Kirjeldus

Ka elamu põhiplaan on sümmeetriline. Kombineeritud on lihtsama ja jõukama rahva kortereid. Lisaks välisele moodsusele oli 1920.–1930. aastate esinduslike kortermajade enamjaolt kõrge ehituskvaliteet, ruumikad ja valgusküllased korterid, sanitaartingimuste parandamine (tualett ja isegi vannituba enamasti igas korteris), uhked viimistlusmaterjalid, näiteks kõigis tubades puitparkett. Trepikoda asub maja tänavapoolsel küljel, kulgedes hoovipoolse tagaukseni keldrikorruse kaudu. Trepikoja põrandal ja mademetel keskosas halli ja äärtes mustaga kiviparkett. Trepi dekoratiivne geomeetrilise liigendusega piire sepistatud ja käsipuu puidust. Korterite elegantsed välisuksed kahe kitsa uksepoolega, millest mõlemad jaotuvad kolmeks tahvliks (alumine ja ülemine pisikese ruudu kujuline). I ja II korrus identse põhiplaaniga, mõlemal kolm korterit: kaks 4-toalist ja üks 2-toaline. Viimastes puudus esialgu vannituba (mis oligi 1920. aastatel äärmine luksus), küll aga oli olemas tualett; ühe toa nurgas köök, eraldatud vaheseinaga, milles väike siseaken. 4-toalistel korteritel hoovipoolsele küljele avanev rõdu. III ja IV korrus samuti omavahel identsed, mõlemal kaks 5-toalist korterit, korruste vaheline erinevus seisneb vaid rõdu paiknemises. V korrus alumistest mõne ruutmeetri võrra väiksem; ka see jaguneb pooleks, tekitades kaks 5-toalist korterit. III–V korrusel kaks kõrvutiasuvat tuba lahtivolditava ukse abil ühendatavad üheks suureks toaks. Väike korter oli ka maja keldris (majahoidjakorter?), samuti pesuköök ja nn. rulliruum pesu kuivatamiseks, et pesupesemisega seotud toimingud ei segaks pererahva tegemisi. Pea kõigis korterites projektil teenijatuba, kaheosaline laia siseaknaga (!) vannituba, sageli diagonaalselt elutoanurgas paiknev kamin, rohkelt sisseehitatud kappe, panipaiku; pea kõigis köökides suur sahver, millel oma aken. Suuremates korterites magamistoa seina jäetud ilmselt abieluvoodi jaoks väike nišš. Köögid ja teenija-, aga ka magamistoad küllalt harvaesinevalt maja tänavapoolses küljes. I–IV korrus üle kolme meetri kõrged, V korrus 2,6 meetrit.