Mälestise tunnus

Osa Balti Puuvillavabriku ajaloolise töölisasumi mälestiste tervikansamblist, sajandialguse tööliskvartali abihoone kui hoone tüübi ilmekas ja haruldane näide.

Kirjeldus

Balti puuvillavabriku kaheksal töölismajal, ning ühel meistrite- ja ühel ametnikemajal oli ühine pesuköök, mis paiknes direktori maja kõrval saunaga ühe katuse all. Tänaseni säilinud endise pesuköögi hoone on ristkülikukujulise põhiplaaniga ühekorruseline viilkatusega kiviehitis. Lakoonilise välisilmega hoone pea ainsaks dekoorielemendiks on otsaviilu lõpetav parapeti-taoline frontoon. Hoone vähesed aknaavad asuvad lääneseinas. Hoone idapoolsel küljel kulgeb kogu hoone ulatuses piklik pultkatusega kivist juurdeehitis (ilmselt rajatud hiljem). Hoone lõunaküljel asub puidust eeskoda. Hoone kiviseinad on krohvitud. Pesuköök töötas kuus päeva nädalas, seda köeti vabrikust saadava kuuma auru abil ja vesi kateldes kees ööpäevaringselt. Siin oli kaks hiigelkatelt, üks valge, puhtama pesu, teine tööriiete ja köögirätikute keetmiseks. Pesuköögis oli 36 sisse-ehitatud pali ja korraga sai pesta 36 inimest. Numbreid jaotas pesta-soovijatele saunamees. Et erinevate perenaiste pesu kateldes segamini ei läheks, pandi see suuremas katlas keetmise ajaks kottidesse, väiksemas katlas seoti punti. Jõukamate perede (peameistrite ja ametnike) pesu pesi alaiselt palgal olev pesunaine- pesuköögi juhataja. Pesurull oli pesuköögi eeskojas. Pesu kuivatati elumajade kõrgetel pööningutel, suvel aga õues, kuhu vabriku kulul olid ehitatud pesukuivatuskohad. Puuvillavabriku pesuköök töötas ka veel kahe maailmasõja vahelisel ajal, hiljem on see olnud kasutusel töökojana.

Ajalugu

20. sajandi alguses puhkes Tallinas seninägematu arendustegevus, mille põhjusteks on mitme mastaapse tööstusettevõtte ja neid teenindava infrastruktuuri rajamine. Lasnamäele kerkis Dvigateli vagunitehas, Kopli poolsaarele Sitsi mäele Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik, veidi hiljem lisandusid poolsaare tippu mitmed laevaehitustehased. Tööstuse rajamine tõi endaga kaasa ka massilise elamuehituse. Kiiresti ning paljuski stiihiliselt arenenud Tallinna töölisagulitest erinesid tehaseasulad oma komplekse planeeringu ja ühtse väljanägemise poolest. Tööstushoonete lähedusse rajati terviklikud töölisasulad, kuhu peale juhtkonna villade ja tööliste barakkide kuulusid ka kauplused, koolid, haiglad, pesumajad jne. Sarnase printsiibi kõige ilmekamaks näiteks kujunes Vene-Balti asundus poolsaare tipus, kuid novaatorlikke jooni kandsid endas ka varasemad tehasekülad. Üheks esimeseks sääraseks arenduseks oli Sitsi asum, mille alguseks võib lugeda juba 1898. aastat, kui kohalike saksa päritolu töösturite eestvõttel vabriku rajamiseks vastav ettevõte loodi. Paar aastat hiljem andis vabrik juba toodangut ning samal ajal asuti Sitsi mäele, tänase Sitsi tänava ja vabrikuhoonete vahele välja ehitama ka asulat ennast. Asumi arhitektuuriliseks suunajaks oli kunagine Eestimaa kubermangu arhitekt Rudolf Otto Knüpfer. Töölismajad ja meistritemajad ehitati ajavahemikul 1901-1905, ehitamine algas Kopli tänava poolsest otsast ja liikus siit Pelguranna poole. Kõige tagumised, kiriku ümbruses asunud barakid, on tänaseks hävinud. Töölismaju ehitati juurde hiljemgi, Sitsi tänava lõpus ühtsesse kompleksi sulanduvad barakid (Sitsi tn. 13 ja 15) pärinevad aga juba 1940ndatest ning algsesse asumisse ei kuulu. Kopli tänava poolsesse ossa, teistest hoonetest pisut eraldi, avara aiaga krundile rajati direktori villa (Kopli tn. 35A), samasse lähedusse ka meistrite elamu (Sitsi tn. 3) ning selle taha hobusetall (Sitsi tn. 3B) ja antud tekstis kõne all olev pesuköök. Hiljem lisandus Kopli ja Sitsi tänava nurgale ka koolihoone (Sitsi tn. 1). Saunahoone ning kirik asuvad Sõle tänava poolses otsas. Eraldi pesuköögid rajati kõikidesse komplekselt kerkinud töölisasumitesse, need ehitati enamasti elumajade hoovidesse, vahel aga ka elamu keldrisse. Ajal, mil ei olnud veel olemas pesumasinaid ja kaasaegseid pesupulbreid, oli suure pere pesu pesemine palju suitsu, auru, ebameeldivat lõhna ja niiskust põhjustav protseduur. Et pesu puhtaks saada, keedeti seda sooda või seebikivialhusega suurtes pesuköögikateldes. Katelde pidev kütmine põhjustas tuleohtu ja nii tehti hoovides asuvad pesuköögid enamasti kivist. Elumajade tubades ja koridorides pesu kuivatamine, nagu ka tubades pesu pesemine oli kogu Balti puuvillavabriku asunduses rangelt keelatud, pesta tohtiski vaid pesuköögis; kuna enamik kortereid barakk-majades koosneski vaid ühest toast, oleks tubades pesemisest ja pesu kuivatamisest tekkinud niiskus mõjunud halvasti nii tööliste tervisele kui majade põhikonstruktsioonidele.

Kaitsevööndi ulatus

ulatuslik piirkonna mälestiste ühine kaitsevöönd vastavalt skeemile