Mälestise tunnus

Peeter Suure merekindluse militaarmälestiste tervikkompleksi oluline osa, 20. sajandi alguse sõjaväearhitektuuri ilmekas ja hästi säilinud näide, mis silmapaistva raudbetoon-rajatisena omab Eesti kontekstis tähtsust ka ehitustehnoloogia ajaloo seisukohalt. Helgiheitja jõujaama varjend on üks Imperaator Peeter Suure merekindluse Põhjapositsiooni nr. 4 rajatistest, mis asuvad Kakumäe poolsaare tipus.

Kirjeldus

Mälestise lühikirjeldus: Patarei nr. 4 asukoht Kakumäe neeme tipus viitab selgesti ülesandele riivistada koos Naissaare patareiga nr. 5 nende vaheline väin. Patarei valmis kas 1913. a. lõpul või 1914. a. kevadel ja oli esialgu relvastatud nelja 120- mm. kahuriga, mis loovutatud ajutiselt laevastiku varudest. Vastavalt 1914. a. plaanile asendati need 130- millimeetristega. Kuid valmimine ei tähendanud ometigi kõikide tööde lõpetamist: veel 1915. a. oli tegemata betoonlagi komandopunktile. Lõplikult jõuti ühele poole järgmise aasta suvel. Kahurialused varjendi ja rinnatisega asusid üksteisest 35 m. kaugusel samal sirgel. Idapoolsest veel 65 m. edasi oli komandopunkt. Kirdepoolsesse kaldjärsakusse rajati helgiheitjavarjend koos positsiooniga, sellest piki kaldajoont 120 m. kagu poole jõujaamavarjend. Raudteeühendust Kakumäega ei olnud, küll aga ehitati patareini Rannamõisa teelt sirge munakivitee (praeguse Kakumäe tee eelkäija). Helgiheitja jõujaama varjend asub helgiheitja positsioonist u. 120 m. kirdes rannaklindis. See on liivakiviseljandikku rajatud mastaapne betoonrajatis, millest paljastub üks avaustega (kaks akent ja uks) betoonsein. Rajatises on kaks avarat ja kõrget siseruumi – sissekäigu koridor ja mootoriruum. Ruumid on sillutatud metalltaladega. Sisustusest ei ole praktiliselt midagi säilinud.

Ajalugu

20. sajandi alguses haaras poliitilisest pingetest vaevatud Euroopat enneolematu võidurelvastumise laine. Kõikjal ehitati sõjatehaseid, sadamaid ja teid, kindlusehitisi. Esimese Maailmasõja eel ja ajal rajati Vene tsaariimpeeriumi poolt hiiglaslik mere- ja rannakaitsesüsteem, mis paiknes Soome lahe mõlemal kaldal. Imperaator Peeter Suure merekindluseks on vahel nimetatud kogu Põhja-Eestis olevat merekindluse osa, konkreetselt kandsid seda nimetust ajalooliselt aga just Tallinna lähiümbruses oleva peapositsiooni rajatised. Mastaapse ja ehitamise ajal mitu korda muutunud sõjalise projektiga ei jõutud iialgi päris valmis, sest enne lõppes tsaarivõim. Siiski suudeti lühikese ajaga kogu Põhja-Eestis ehitada märkimisväärne hulk huvitavaid sõjalisi objekte, millest enamik on ühel või teisel määral alles siiani. Praegusel Tallinna haldusterritooriumil paikneb mitmeid Peeter Suure merekindlusega seotud rajatisi, millest paljud on oluliselt mõjutanud Tallinna ajalooliste eeslinnade hoonestuse ja tänavate- ning kinnistutesüsteemi kujunemist ning omavad seega lisaks nende tähtsusele sõjaajaloo monumentidena ka laiemat kultuuriväärtust ja linnaehitusajaloolist tähtsust. Merekindluse likvideerimine ja hilisem käekäik: Tsaaririigi materiaalsed ja inimressursid hakkasid 1917. a. sõja edenedes ja revolutsiooni puhkedes üha kiiremini kahanema, majandus laostus. Sõjavägi oli teel demoraliseerumisele – ohvitserid lõid olukorrale käega ning alamväed igatsesid taga rahu ja kodu. 7. veebruaril 1917 informeeris merekindluse ehitusülem Štšeglov Merekindluse Nõukogu talle saabunud Põhjarinde ülemjuhataja käskkirjast, milles soovitatakse jätkata ainult kõige hädavajalikumate rajatiste ehitamist. Säärasteks peeti peamiselt eesliiniobjekte. Tallinna Nõukogus esseeride ülekaalu mõjul valmistuti kaitsesõja taktikate rakendamiseks – korraldused anti jätkata ainult sääraseid töid, mis lõppeksid paari-kolme kuu jooksul; lõpetada uute kaevikuliinide rajamine ning Aegna laevasilla ehitamine (Naissaare sadama vajadust rõhutati). Augustis toimus ootamatu murrang enamlaste kasuks – nimetatute kätte koondus 5. septembril paljud juhtivad positsioonid. Erinevatest suurtest muudatustest hoolimata jätkusid kindluseehituste tööd – seda küll üsna vaevaliselt. 27. detsembril küsis alates oktoobrist ametis olev kindluse komandant kindral Izmestjev Petrogradist, kas jätkata talveks lõpetatud ehitustöid kevadel. Vastati: 1) pikaajalised tööd hoopis lõpetada; 2) kevadel teha ruttu paisud, et vajadusel uputada tähtsaid rajatisi; 3) jätkata kindlusemaanteede ja sildade ehitamist, sest neid on vaja rahuajalgi. See käis maarinde kohta. Mererindel peeti siiski tarvilikuks töid edasi teha. Kuid veel enne kevadet , 17. veebruaril 1918, raporteeris Izmestjev Põhjarinde Staabile: „Kõik tööd maa- ja mererindel, samuti Soome sektoris on lõpetatud“. 16. ja 17. veebruaril hakkasid sõjaväelased nii mere- kui maarindel positsioonidelt lahkuma. Valveta jäeti maha raskerelvi ja nende juurde kuuluvaid laskemoonakeldreid. Sakslased maabusid Virtsus 20. veebruaril – 25. veebruari lõuna paiku väljus sadamast evakueeritavate karavan (Jääretk). Lahkumise eel alustati lõhkamistöödega, nendega õnneks eriti kaugele ei jõutud – maarinne kannatas äärmiselt vähe. Teatud osa mererinde rajatistest säilitas ka Eesti vabariigi ajal oma funktsiooni militaarehitistena, neid ehitati ümber ja moderniseeriti. Maarinde rajatisi riik sõjalisel otstarbel ei vajanud ja nende osalisele hävimisele aitas kaasa hilisem aktsioon. Nimelt müüs riik 1920. aastail soovijaile soodsatel tingimustel puithooneid, palkvarjendeid, kümnete kilomeetrite kaupa kaevikuvooderdist, kindluseraudtee rööpaid ja liipreid. Blindaažidest (varjenditest) veeti minema rauduksi ja aknadetaile, kütteseadmeid ja elektrijuhtmeid jpm. Majad (kasarmud, sööklad, jaamahooned) lammutati ning laoti uutesse kohtadesse jälle üles, kasutades neid koolihoonete või elamutena. Juriidiliselt lakkas Imperaator Peeter Suure Merekindlus olemast. Hilisemalt toimusid Saksa okupatsiooni ajal ka mõnede objektide taastamised. Mõnedes piirkondades (näiteks Aegna saarel) toimus lisaks ka veel II Maailmasõja lõpul suuremastaabilisi lõhkamisi, millega hävitati või purustati rida suuri mererinde kindlusrajatisi, et mitte jätta neid taganedes vaenlase kätte. Nõukogude perioodil seisis enamik säilinud endise merekindluse objekte kasutuseta, üksikud neist olid aga Nõukogude armee käsutuses ja tarvitatavad varjenditena, kindlusraudtee jaamahooneid ja kasarmubarakke kohaldati mitmekorterilisteks elamuteks, ladudeks või puhkekodudeks. Kakumäe poolsaare tipp oli Nõukogude piirivalve kasutuses, kes rajas siia ka täiendavaid objekte (silikaattellistest tornid, kuuritaolised ehitised jne).

Kaitsevööndi ulatus

Aiandusühistu „Rand“ põhjapoolne piir pikendusega läände rannajooneni – aiandusühistu „Rand“ põhjanurka läbivast laiusjoonest 10 kraadi lõunasse jääv sirgjoon – rannajoon. /segane kirjeldus, edaspidi vaja muuta/