Mälestise tunnus

Vääna 17 paekivist hoone on kuulunud Imperaator Peeter Suure Merekindluse raudtee kompleksi, sellisena sõja-ajaloolise väärtusega ehitis. Hoone kuulub ulatusliku raudtee-ehitiste ansambli tüüpprojekti järgi ehitatud jaamahoonete hulka ning on üksikehitisena väärtuslik kui nn. kroonuhistoritsismi näide. Liiva-Vääna liini peal asuv Nõmme-Väike jaamakompleks oli kindlusraudtee peajaamaks, selle jaamakompleksi hooned omavad Nõmme kontekstis ka linnaehitusajaloolist väärtust.

Kirjeldus

Tegemist on lihtsa ühekorruseline paekivihoonega, mile iseloomulikumaks osaks on paksud raidkiviseinad. Hoone on põhimahtude poolest väike, kompaktne ja merekindluse tüüpjaamadele omase L-kujulise põhiplaaniga. Vundament ja kandvad põhimüürid on paekivist. Madala sokli paekiviseinaks üleminekut tähistab telliskividest vöö. Viilkatusega hoonele annavad aktsenti tellistest laotud aknasillused, karniisid ja laiad seina- ning nurgaliseenid. Aknaraamistused (algselt dekoratiivsed, punastest tellistest) on hilisemal ajal krohvitud. Põhi- ja katusekorrust eristab tellistest karniis. Samasugune ehisrida kaunistab ka seina ülemist osa. Dekoreerivad on tagasihoidliku profileeringuga sarikaotsad. Korstnapitsid on vanad, silikaatkivist (võimalik, et osaliselt ehitusaegsed, sest silikaaditaoline hall tellis tuli kasutusele juba tsaariaja lõpul ja seda materjali on ka teiste jaamahoonete puhul kasutatud). Avatäited pole algupärased, esimesel korrusel on uued plastikaknad. Hoone viiludel on ümarkaaraknad, mida kaunistavad tellistest aknasillused. Hoone kolmest välisuksest on ühel varikatus (sekundaarselt lisatud ja hoone arhitektuuriga sobimatu). Väiksele hoonele annab mahtu juurde hoovi poole seoses katusekorruse väljaehitamisega arvatavasti nõukogude ajal lisatud horisontaallaudisega kaetud vintskapp. Interjööris pole säilinud algupäraseid detaile ega viimistluskihte. Krundil on puukuurid ning omanäoline kasvuhoone, mis on ehitatud rongiakendest. Tänava pool vana metallpiire (legendi kohaselt Peterburist toodud vana sillapiire).

Ajalugu

Tsaarivenemaale kuulunud Soome, Liivi ja Põhjalahe kaitsesüsteemi hakati rajama 1913. aastal kaks aastat varem valminud projekti järgi. Tallinna lähedal asuvate rannapatareide ülesandeks oli kaitsta Paljassaarele ehitatavat sõjasadamat ja laskemoona ladusid. Ehitus loodeti lõpetada 1916. aastaks, kuid majanduslike põhjuste tõttu ning tsaarivõimu lõpuga katkesid kõik pooleliolevad tööd. 1917. aastal anti käsk ehitada valmis kõige olulisemad hooned. Laiakavalise merekindluse ehitamisel mängis suurt rolli kitsarööpmelise raudtee ehitus. Valminuna võimaldas see transportida ehituseks vajalikke materjale ning edaspidi teenis see maa- ja mererinnet. Kindluseraudtee ühendas keskusega peaaegu kõiki maarindepositsioone. Raudtee ehitamisega kaasnesid jaama- ning mitmete abihoonete ehitamine. Olulisemad raudteejaamad olid ehitatud paekivist, mida täiendasid mitmed puidust kõrvalhooned – tööliste barakid, riistakuurid jms. Vääna tänava alguses asunud jaamakompleks on kandnud mitmeid nimetusi – Nõmme-Väike, Nõmme-Ida ja Nõmme II. Antud jaamahoone ehitust alustati tõenäoliselt 1913-1914. aastatel ning ehitus jõudis lõpuni ja hoone võeti kasutusele 1916-17. aastatel. 1917. aastal ehitatud analoogne hoone paikneb Pääskülas (Vabaduse pst 183). Samasuguse lahendusega tänaseni säilinud paekivist tüüpjaamahooned asuvad Männikul, Hiiul, Liival, Tallinn-Väikses ja veel mõned väljaspool Tallinna. Peeter Suure Merekindluse raudtee (Liiva-Vääna kitsarööpmeline liin koos kõrvalharudega) ühekorruselised paekivist tüüpjaamahooned moodustavad omaette tervikrühma tsaarivalitsuse-aegsete jaamahoonete seas. Vääna 17 hoonet kasutati ilmselt aktiivselt raudteejaamana ainult paaril aastal I Maailmasõja ajal. Seoses Vääna raudteel 1920. aastatel reisiliikluse avamisega kolis tsiviiljaamaks muutunud Nõmme-Väike jaam lähedalasuvasse puidust kasarmubarakki (tänapäeval Vääna 5), kus oli rohkem ruumi reisijate teenindamiseks. Tühjaks jäänud Vääna 17 hoone kohaldati elamuks. Nõukogude ajal leiti paekivihoonele omakorda uus funktsioon. Kivist alusmüür ja seinad võimaldasid anda hoone muretult avaliku sauna käsutusse. Vääna tänav on kandnud Nõukogude ajal nimetust Pioneeri tänav. 1960. aastate lõpus hakati kitsarööpmelist raudteed asendama laiarööpmelisega, reisirongiliiklus sellel suunal lõpetati ja raudtee jäi ainult Harku kivimurdu ja Mustamäe-tagustesse tööstusettevõtetesse viivaks kaubarongide haruteeks. See piirkond muutus pärast reisiliikluse lõppemist kõrvalisemaks ja Vääna 17 maja lakkas tegutsemast saunana ning muudeti 1970. aastail uuesti elamuks. 1990. aastate alguses hoone erastati ning maja jagunes kolmeks korteriomandiks – kaks alumisel ja üks ülemisel (pööningu-) korrusel.

Meedia

http://et.wikipedia.org/wiki/N%C3%B5mme-Kindluse