Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikoht Kivivõllaste mets
Mälestise registri number 9956
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis, ajalooline looduslik pühapaik
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
X-koordinaat 489276.07
Y-koordinaat 6504598.50
Mälestise vana number 119
Ava kaardil
Pass 1 Autor M. Mandel
Pass 1 Autor M. Mandel Pass 1-p Pass 2 Pass 3 Pass 4 Pass 5 Vaade edelast, ida poolt ristmikku. Foto: Kalli Pets, 30.09.2009. Vaade lõunast teelt. Foto: Kalli Pets, 30.09.2009.
Galerii(8)

Määrused ja käskkirjad(2)

"Kultuurimälestiseks tunnistamine" kultuuriministri 01.09.1997 määrus nr. 59, (RTL 1997, 169-171, 954) Kuupäev: 01.09.1997
Kultuurimälestiste nimetuste muutmine ja mälestise liigi lisamine, kultuuriministri 21.02.2022 käskkiri nr 36 (RT III, 23.02.2022, 3) Kuupäev: 21.02.2022

Paikvaatlused(1)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 30.09.09

Menetleja: Läänemaa nõunik, Kalli Pets

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.

Kirjeldused(4)

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 06.03.2011.

Asukoha kirjeldus


Mälestis asub Lihula läänepiiril, jäädes Lihula-Pärnu teeristist sadakond meetrit kirde poole.

Sisestatud: 01.10.2009.

Ajalugu


Mälestise kohta leidub andmeid:
1. J. Jung. Muinasajateadus eestlaste maalt III. 1910, lk 202 (kohta nimetatakse „Kivivõllaste“metsaks);
2. H. Moora. Läänemaa muinasaeg. Tartu, 1942, lk 20 („Kivivalaste“ ja „Kivivõlaste“).
Otsest ohverdamistraditsiooni sel kohal ei teata. Rahvasuu räägib mingist lahingust rootslaste või saarlastega ümbruskonnas. Nimetus „Kivivõlvlaste mets“ on ilmselt hilisema päritoluga.

Muistis on dateeritav II aastatuhande I poolde.

Sisestatud: 01.10.2009.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 02.01.2015.