Mälestise tunnus

Maastikul visuaalselt jälgitav kalmestruktuur ja kalmele omase kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalme jääb Kadrina-Viitna maanteest umbes 350 m idapoole ja on maanteelt nähtav. Kalme paikneb maastikuliselt kõrgemal kohal - läänes on kalme serv järsk ja idas laugem. Kalme peal asuvad suured graniitkivid. Lähedusse jäävad mitmed kultusekivid.

Kaitsevööndi ulatus

Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Skeemile nr 2 kaitsevööndi piire ei lisata.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.