Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Maja, kus 1870.aastatel tegutses laulu- ja mänguselts "Estonia"
Mälestise registri number 1096
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik ajaloomälestis
Arvel 21.06.1995
Registreeritud 20.09.1995
X-koordinaat 542347.34
Y-koordinaat 6589410.61
Mälestise vana number 274-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(7)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 05.10.21

Menetleja: TLPA juhtivspetsialist, Henry Kuningas

Mälestise tunnus


Ärkamisajale iseloomulik ja kultuuriajalooliselt väärtuslik hoone, kus tegutses laulu- ja mänguselts "Estonia"

Sisestatud: 24.10.2018.

Kirjeldus


Lai 38 krundil paikneb nüüdseks ümber ehitatud endine suur linnakodaniku elamu (vanalinna inventariseerimise plaanil hooned A ja B) ning sellele erinevatel aegadel lisandunud õuehooned C ja D. Väikesesse siseõue pääseb peahoone edelaküljelt Laiale tänavale suubuva kangialuse kaudu. Hoov on kõigist ilmakaartest ümbritsetud hoonetega. Haljastus puudub.
Elamu on oma praeguses kujus kõrge viilkatusega kolmekorruseline kellerdatud maja, millele lisandub veel väljaehitatud katusealune. Maja välis- ja sisekandeseinad on laotud paekivist lubimördil. Hoone keskel asub 1928. aasta ümberehituse ajast pärinev modernistlik lai kivitrepp. Katus on kaetud S-kujuliste katusekividega. Esimese ja katusekorruse aknaid kaunistavad puittahveldistega ehisraamistused. Viiluseina, mille tipus asub tuulelipuga harjakivi, ehib kitsa petikniši motiiv. Fassaadi täiendavad dekoratiivsed sepisankrud. Hoovihooned on välisarhitektuurilt lakooniliste kahekorruselised hooned.

Sisestatud: 30.03.2012.

Asukoha kirjeldus


Asub Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal. Lai 38, end. kinnistu nr 142 hõlmab kompaktse krundi Laia tänava kaguküljel. Naabriteks on kirdes Lai 40 /end. kinnistu nr 143 ja edelas läbi kogu kvartali ulatuv Pikk 517end. kinnistu nr 40.

Sisestatud: 30.03.2012.

Ajalugu


Vanimad kirjalikud teated Lai 38 (end kinnistu 142) kohal asunud kinnisvarast ulatuvad 1376. aastasse. Enne 1475. aastat on olnud kinnistu omanikuks ka maalija ja nikerdaja Clawes van der Sitoow, tuntud kunstniku Michel Sittowi isa ja alates 1489. aastast Peter Limbergh, Suurgildi olderman, seega enamikus üsna kaaluka positsiooni ja ka jõukusastmega linnakodanikud. Kes ja kunas neist Lai 38 elamu hilisgootika traditsioonide vaimus välja ehitas, ei ole teada. Oma tänasest tuntud mahus ja konfiguratsioonis valminud peahoone kujutas endast Tallinna hilisgooti elamuarhitektuuri klassikalist näidet, so. põhiplaanilt diele-dornse süsteemis ruumijaotuse, keldrisse paigutatud hüpokaustahju, eeskojast läbi korruste ulatuva mantelkorstna ja kaupade ladustamiseks mõeldud avarate ülemiste korrustega elamut. Kaubaluugiavadega fassaadiviil, eeskoja suured raidraamistuses aknad, seinakonsoolid, mantelkorstnasammas jms, mida ümberehituseelsetel fotodel näha võib, on vastavuses hilisel keskajal väljakujunenud arhitektuurste võtetega. 1558. aastal, mil raad ülelinnalise kinnisvarade hindamise korraldas, on Hans Eickholti maja Lai 38 kantud sellekohasesse loetelusse kui tema "uus maja Nunnade tänaval". Võib arvata, et tollal oli hoones jõutud lõpetada seda ajakohastanud ja sellisena interjööre puudutanud ümberehitused. Ajavahemikul 1667-1797 kuulus kinnistu Duborgide nimelise perekonna mitmetele esindajatele. Kinnistunumbrite andmisel tähistati Lai 38 krunt 1780. aastatel numbriga 142, mis ametlikus asjaajamises jäi käibele kuni 1940. aastani. 1928. aastal palub uus omanik Jenny Luberg luba Lai 38 kardinaalseks ümberehitamiseks. Seejuures märgitakse, et kuna maja on muinsuskaitse alla võetud, taotleti selleks Haridusministeeriumi muinsuskaitse osakonnast vastavat luba, mis ka saadi. Projekti koostas arhitekt Eugen Habermann, kes uues fassaadi lahenduses kasutas Tallinna hilisgootikas laenatud motiive. Ümberehituse käigus läks ajalooline interjöör suures osas kaduma, siiski on säilinud mõn maalingutega talalaed I korrusel endises dornses ja II korrusel kangialuse pealses ruumis, samuti mitmed seinamaalingu fragmendid. 1940. aastal hoone natsionaliseeriti. Sõja-aastatel elasid kõige ülemises korteris Henrik Visnapuu, kirjanduskriitik Erna Siirak ja ajakirjanik ning kunstikriitik Rasmus Kangro-Pool.

Sisestatud: 02.04.2012.