Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalme kujutab endast kivist kühmu, mis tõuseb ümbritsevast maastikust veidi kõrgemale. Kalme on edela-kirde suunas piklik söötis ala, millest ulatub välja kivinukke. Kalme suurust on raske kindlaks määrata, kuna põllult on kalme servadesse rohkesti kive peale toodud. Umbkaudne suurus võiks olla edela-kirde suunas 35 m ja vastassuunas 10-12 m, kõrgus 0,5 m. Võimalik, et tegemist on siin koguni kahe kalmega, kuna sööditüki edelapoolne ots 10 x 10 m ulatuses moodustab omaette kühmu, mida kirdepoolsest osast eraldab mõne meetri laiune madalam nõgu (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kivikalme asub endise jaotuse järgi Võru maakonnas, Kanepi kihelkonnas. Kalme asub Vagula ja Kooraste järvede nõgude vahel asuva avamaastiku kirdepoolsel serval.

Ajalugu

Kivikalme kuulub välise kuju järgi otsustades I aastatuhande I poolde. Kalmet on kirjeldanud K. Laja 1925. a Kanepi kihelkonna arheoloogilises kirjelduses, lk 13-14 (käsikiri ajaloo Instituudis). Leidudest teated puuduvad.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.