11010 Kääbas
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kääbas |
---|---|
Mälestise registri number | 11010 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 05.01.1998 |
Registreeritud | 05.01.1998 |
X-koordinaat | 673603.92 |
Y-koordinaat | 6437546.34 |
Mälestise vana number | 1049 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(2)
Paikvaatluse kuupäev: 11.04.21
Menetleja: Põlvamaa nõunik, Anu Lepp
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.
|
Kirjeldused(5)
Mälestise tunnus Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Kääbas on ümmargune, läbimõõt 15,5 m ja kõrgus 0,9 m. Kääbas on üsna ühtlaselt järskude nõlvadega, vaid läänenõlv on mõnevõrra madalam ja laugem. Kääbas on lõhutud, selle keskosa on lamedamaks kaevatud. Madalamaid lohke esineb ka kagu- ja lääneosas. Kraav kääpa ümber on vaevumärgatav (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal). |
Asukoha kirjeldus Kääbaskalmistu (mälestised reg nr 10992-11020) asub endise jaotuse järgi Võrumaal Põlva kihelkonnas. Kääbaskalmistu asub Ahja jõe tasase pinnamoega, liivasel terrassil, mis on kaetud okaspuudega. Kääbaskalmistuni jõuab kui keerata Kiuma-Peraküla tee 2 kilomeetri juures oleva Möksi veski juurest metsateele. Mööda seda teed ligikaudu 700 m pärast jõuab kääbasteni. Kääbas reg nr 11010 paikneb kääbaskalmistu põhjaosas. |
Ajalugu Kääpa suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub kääbas I aastatuhande II poolde. Kääbaskalmistut (mälestised reg nr 10992-11020) on maininud J. Jung (käsikiri Ajaloo Instituudis) ja O. Ugart, Põlva kihelkonna kirjelduses 1922. a (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kääpaid olevat millalgi (enne 1922. a) kaevanud keegi üliõpilane Samson ning leidnud siit mõningaid esemeid, mis on aga kaduma läinud. Rahvapärimuses on kääpad tuntud rootsi-aegsete kääbastena (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal). |
Üldinfo Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid. |