Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kääbas on ümmargune. Tema läbimõõt on 14 m ja kõrgus 1,5 m. Kääbast uuriti arheoloogiliselt 1925. a H. Moora juhatusel. Sel ajal oli kääpa läbimõõt 15 m ja kõrgus 1,65 m. Kääpa keksosas on sellest ajast pärit sammaldunud lohk ja lohust loode poole kuni kääpa jalamini ulatuv kraav. Metsatöödega seoses 1970. aastatel on kääbast rikutud. Kraav kääpa ümber on jälgitav vaid kagukülje jalamil (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kääbas asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Põlva kihelkonnas. Kääbas kuulub üheksast ümmargusest ja üheksast piklikust ja ühest pikast kääpast koosnevasse kääbaskalmistusse ( mälestised reg nr 11184-11202), mis jääb Arniko metsavahi talust 1,3 km kagu suunas lainjale, liivasele tasandikule. Kääpad paiknevad põhjapoolsel küljel põhja-lõuna suunaliselt, kalmistu lõunaküljel loode-kagu suunaliselt. Kääbas reg nr 11192 asub kääbastiku keskosas.

Ajalugu

Kääbastest saadud leiumaterjali ning nende suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub kääbaskalmistu (mälestised reg nr 11184-11202) I aastatuhande II poolde. Varaseim kirjalik teade Arniko kääbastest reg nr 11184-11202 pärineb E. Ph. Körberilt, kes oma Võnnu kihelkonna ajaloos ja Võnnu kiriku kroonikas märgib, et varanduse otsijad 1799. a lõhkunud Arniko metsas olevaid kääpaid ning leidnud ühes neist savinõu, mis oli täidetud põlenud luude, süte ja tuhaga (Vt lähemalt Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond). 1922. a kirjeldas Arniko III rühma kääpaid O. Ugart Põlva kihelkonna kirjelduses, lk 29; 30 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Ta nimetab 19 kääbast, mis paiknevad liivasel, kirde pool madalaks mineval alal. Esineb nii piklike kui ümmargusi kääpaid. 1925. a toimusid H. Moora juhatusel arheoloogilised väljakaevamised viiel kääpal. Kääpast reg nr 11190 leiti kahes kohas põlenud luude pesad ja kaks põlenud naastukest ning lisaks pronksesemeid ja nende katkendeid. Otse kamara alla oli hunnikus savinõukilde. Kääpast reg nr 11192 leiti kääpa keskelt kolm savinõukildu. Kääpast reg nr 11196 leiti neli luupesa. Kääpast reg nr 11198 leiti loodeosa kaevamisel põlenud luude ja süte ala. Keskosas oli luupesa paksem ja laiurohkem. Umbes kääpa keskosast tuli nähtavale teine luupesa, mis oli õhukese kihina laiali valgunud. Kääpast reg nr 11197 tuli nähtavale jällegi neli luupesa, kust leide ei saadud (kaevamisaruanne Ajaloo Instituudis). Arniko III rühma kääbastest (mälestised reg nr 11184-11202) on materjale avaldanud H. Moora ja M. Schmiedelheim. Kääbast reg nr 11192 on kahjustatud 1970. aastatel toimunud metsatööde käigus (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Üldinfo

Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.