Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kääbaskalmistu koosneb neljast ümmargusest kääpast. Kääbas reg nr 11369 on ühtlaselt järsemate nõlvadega, pealt kumer. Kääpa läbimõõt on 9 m ja kõrgus 1-1,1 m. Kääpa pinnal esineb suuremaid ja väiksemaid lohke. Kraav kääpa ümber on jälgitav enamasti kogu ulatuses (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kääbas asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Vastseliina kihelkonnas. Kääbas kuulub kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 11369-11372), mis asub Hanikase-Tamme maanteest kagu pool. Kääpad moodustavad neist põhjapoole jäävate kääbastega reg nr 11373-11376 ühise rühma. Maastikuliselt paiknevad kääpad Piusa jõe äärsel lainjal tasandikul.

Ajalugu

Kääbas kuulub I aastatuhande II poolde. Kääbaskalmistu (mälestised reg nr 11369-11372) kohta on andmeid T. Karopuni Vastseliina kihelkonna kirjelduses 1922. a lk 19 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Rahvapärimuses tuntakse kääpaid patareiasemetena, mis pärinevad Põhjasõja päevilt. Kääbastele on koostatud pass 1973. a arheoloog M. Auna poolt (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Üldinfo

Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.