Mälestise tunnus

Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kääbas kuulub neljast ümmargusest, kahest piklikust ja ühest pikast kääpast koosnevasse kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 11567-11573). Kääpa reg nr 11567 on loode-kagu suunas piklik, pealt kumer. Tema pikiküljed on olnud nähtavasti ühesuguselt järsemad. Kääpa üldpikkus on 30 m, laius 5-9 m, kusjuures kitsamad on kääpa loode- ja kaguosad. Kääpa kõrgus on 0,4-1,2 m, kääpa keskosa on kõrgem ja järsem, loode- ja kaguosa madalad ja lauged. Kääpal esineb kahjustusi kaguosas ja kirdepiirkonnas. Kahjustusega on rikutud kääpa algset kuju ja nõlvade järskust. Loodeotsas oleva lohu kaevamisega on rikutud ka kääpa esialgset pikkust. Kraav kääpa ümber pole jälgitav kogu ulatuses (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kääbas asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Räpina kihelkonnas. Kääbas kuulub kääbaskalmisusse (mälestised reg nr 11567-11573), mis paikneb vahetult Tartu-Värska maantee ääres, Ristipalo kalmistust (mälestis reg nr 4206) põhja pool. Maastikuliselt paikneb kääbaskalmistu ümbruskonnast veidi kõrgemal loode-kagu suunalisel liivaseljakul.

Ajalugu

Kääbas kuulub I aastatuhande II poolde. Kääbaskalmistut (mälestised reg nr 11567-11573) on kirjeldanud O. Ugart Räpina kihelkonna kirjelduses 1922. a lk 26 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Muuhulgas ta kirjutab, et kääpad on halvasti säilinud, lamedad, ilma kindlate piirjoontega. Kääpaid on tallanud kari ning hobused. Kääpast reg nr 11567 kagu pool on asunud veel üks ümmargune kääbas, mis oli kääbastikus kõrgeim ja paremini säilinud kääbas. See kääbas olevat ära kaevatud umbes 1953.-1954. aastate paiku, kusjuures kaevamisel olevat leitud vaid tuhka. Rahvapärimuse olevat ärakaevatud kääbas olnud tuntud „Puuskamäe“ nime all. Ülejäänud kääpad on rahvapärimuses olnud tuntud kui patareiasemed rootsi ajast. Lisaks on rahvapärimuses ka jutt, et kaevamistel olevat ühest kääpast leitud kukepea. Mälestisele on 1974. a mais koostanud passi arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevööndiks Muinsuskaitseseaduse §25 alusel on 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates.
Muinsuskaitseametis toimub kääbaste ühise kaitsevööndi piiride täpsustamine ja menetlemine.

Aruanded

Smirnova, M. & Valk, H. 2010. Aruanne arheoloogilistest uurimistöödest Ristipalo kääbaskalmistul 5.-13. juuli 2009.

Üldinfo

Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.