Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 11610
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
X-koordinaat 660346.95
Y-koordinaat 6436432.19
Mälestise vana number 1233
Ava kaardil

Paikvaatlused(9)

Seisund: halb

Paikvaatluse kuupäev: 02.09.20

Menetleja: Põlvamaa nõunik, Anu Lepp

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 26.04.2005.

Kirjeldus


Kalmistuks on kõrgem moreenküngas. Küngas, mille keskosas kasvab sirelivõsa, on kasutusel põllumaana. Kalmistuna on kasutusel olnud mitte ainult sirelitega kaetud ala, vaid ka ümbruses asuv põld. Kalmistu täpset ulatust on raske määrata. Võib arvata, et matmiseks on kasutatud kogu moreenküngast. Künka idapoolselt veerult on leitud inimluid 20 meetri ulatuses sirelitega kaetud osast arvates. Luid on leitud ka läänepoolsel veerul asuval aiamaal. Künka tipul, sirelitega kaetud ala lääneserval asub kivirist. Põllult on siia veetud peale suuremaid kive (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 17.12.2012.

Asukoha kirjeldus


Kalmistu asub end jaotuse järgi Võru maakonnas, Kanepi kihelkonnas. Kalmistu paikneb Sirvaste-Kitse tee ja Saverna-Jõksi maantee ristumiskohast idapool, vahetult maantee ääres.

Sisestatud: 17.12.2012.

Ajalugu


Kalmistu kuulub 14.-18. sajandisse. Kirjalikke andmeid kalmistu kohta ei ole. Teada on vaid, et kündmisel on siit leitud inimluid. Mälestisele on 1974. a oktoobris koostanud passi arheoloog M. Aun. (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 17.12.2012.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 27.02.2015.