11683 Kääbas
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kääbas |
---|---|
Mälestise registri number | 11683 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 05.01.1998 |
Registreeritud | 05.01.1998 |
X-koordinaat | 687199.72 |
Y-koordinaat | 6428387.89 |
Mälestise vana number | 1281 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(3)
Paikvaatluse kuupäev: 08.07.19
Menetleja: Põlvamaa nõunik, Anu Lepp
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Kääbas kuulub 17 ümmargusest kääpast koosnevasse kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 11677-11683). Kääbas reg nr 11683 asub kääbaskalmistu kagupoolse osa alguses, jääb metsatee järvepoolsele küljele, Koolmajärve kinnistule. Kääbas on laugete nõlvadega, pealt lame, tema läbimõõt on 11 m, kõrgus 0,7 m. Kääpa pinnal on vana lohk. Kääpa põhjaosas kasvab kaksikmänd. |
Asukoha kirjeldus Kääbas asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Põlva kihelkonnas. Kääbas kuulub kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 11677-11683), mis paikneb Koolmajärve liivasel kaldal. |
Ajalugu Kääpa suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub kääbaskalmistu (mälestised reg nr 11677-11683) I aastatuhande II poolde. Kääbaskalmistu olemasolust Koolmajärve kaldal on teatatud J. Jungile saadetud kirjades. Lähemalt on kääbastikku kirjeldanud O. Ugart Põlva kihelkonna kirjelduses 1922.a lk 53 (käsikiri Ajaloo Instituudis), kes märgib, et siin on 13 kääbast, enamasti üsna madalad ja lauged, kaetud tiheda männimetsaga. Kääpaid on kaevatud, kuid millal kaevamised toimusid, kes kaevas ja milliseid leide saadi, selle kohta puuduvad andmed. 1970. a sügisel leiti lisaks neli kääbast. Mälestisele on passi koostanud 1972. a septembris arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal). |
Kaitsevööndi ulatus Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis pole kaitsevööndit kehtestatud, on kaitsevööndi laiuseks 50 m maa-ala mälestise piirist arvates. |
Üldinfo Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid. |