11703 Kalmistu "Kruusamägi"
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kalmistu "Kruusamägi" |
---|---|
Mälestise registri number | 11703 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 05.01.1998 |
Registreeritud | 05.01.1998 |
X-koordinaat | 698683.66 |
Y-koordinaat | 6431178.84 |
Mälestise vana number | 1295 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(7)
Paikvaatluse kuupäev: 11.02.22
Menetleja: Põlvamaa nõunik, Anu Lepp
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Kalmistu alaks on olnud kõrgem küngas, mis aga suurelt osalt on kruusaks ära veetud. Mälestise pass on koostatud 1976. aastal: selle andmetel on kalmistu ala väga lõhutud. Tema lõunapoolses osas on mingid vundamendijäänused, millest on säilinud suuremaid kive. Kalmistu algset kuju ja mõõtmeid ei ole võimalik täpsemalt määrata. Kalmistu ala suuruseks võiks olla 56 x 60 m. |
Asukoha kirjeldus Kalmistu asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Räpina kihelkonnas. Külakalmistu jääb endisest Veriora mõisast 750 m põhja suunas, Põlva-Karisilla maanteest põhja poole. Maastikuliselt paikneb kalmistu asub lainjal tasandikul põldude keskel. |
Ajalugu Kalmistu on kasutusel olnud 15.-18. sajandil. Kalmistut on lähemalt kirjeldanud O. Ugart Räpina kihelkonna kirjelduses 1922. a (käsikiri Ajaloo Instituudis). Mälestisel on koostaud pass 1976. a septembris (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal). |
Kaitsevööndi ulatus Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole kaitsevööndit kehtestatud, on kaitsevööndi laiuseks 50 m maa-ala mälestise piirist arvates. |
Üldinfo Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis). |