Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 11706
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
X-koordinaat 695186.88
Y-koordinaat 6430906.88
Mälestise vana number 93-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(5)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 27.06.23

Menetleja: Põlvamaa nõunik, Anu Lepp

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 02.11.2007.

Kirjeldus


Tegemist on künkliku tasandikuga, millel kasvab mets. Kalmistuna on kasutatud ühte ümbruskonna kõrgemat liivaseljakut. Kalmistu mõõtmed 1983. aastal koostatud mälestise passi alusel on 50 x 30 m, kuid maaomanikul tuleb arvestada kitsenduste alaga, mis moodustab ligi 8300 ruutmeetrit. Kalmistu pind on üsna lohklik. Kalmistu edelapoolne osa on lõhutud liivavõtmisel 1962. a.

Sisestatud: 02.11.2007.

Asukoha kirjeldus


Kalmistu asub endise jaotuse järgi Võrumaa, Räpina kihelkonnas. Kalmistu paikneb Põlva-Värska maantee ääres, Vinso teeristist mõnisada meetrit Värska suunas.

Sisestatud: 10.01.2013.

Ajalugu


Kalmistu oli kasutusel 15.-18 .sajandil. Kalmistu olemasolu sai teatavaks 1962. a, mil siit liiva võtmisel leiti luustikke ning esemeid. Kohta inspekteeris arheoloog V. Lõugas (inspekteerimise aruanne Ajaloo Instituudis). Selgus, et luustikke oli siit leitud liiva võtmisel algusest peale, need paiknesid üsna segamini, sageli risti-rästi. Liiva võtmisel selgus, et matmiseks oli kasutatud ka seljaku nõlvu. Luustikud asusid tihti üksteise kohal, mõned 80-100 cm, mõned kuni 150 cm sügavusel. Luustike juurest leiti kirstujäänuseid ja esemeid. Kokku olevat leitud ligi 40 koljut. Mälestisele on passi koostanud 1983. a mais arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 10.01.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise aktis ei ole kaitsevööndit kehtestatud, on kaitsevööndi laiuseks 50 m maa-alamälestise piirist arvates.

Sisestatud: 02.11.2007.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 16.02.2015.