11958 Kultusekivi
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kultusekivi |
---|---|
Mälestise registri number | 11958 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 06.01.1998 |
Registreeritud | 06.01.1998 |
X-koordinaat | 553075.98 |
Y-koordinaat | 6531020.52 |
Mälestise vana number | 54-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(3)
Paikvaatluse kuupäev: 18.10.21
Menetleja: Raplamaa nõunik, Andrus Rospu
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses. |
Kirjeldus Lohukivi on pealtvaates ebakorrapäraselt trapetsikujuline. Kivi loodepoolne ots tõuseb kõrgemale. Pealispind laskub loodest kagusse kuni maapinnani. Kivi mõõtmed kirde-edela suunas on 2,5 m, loode-kagu suunas 2,2 m, kõrgus 0,9 m. Kivi kõrgemal loodepoolsel otsal on üks lohk läbimõõduga 6 cm, sügavusega 1 cm. |
Asukoha kirjeldus Mälestis asub Rapla maakonnas Kehtna vallas Kehtna-Nurme külas Jüri katastriüksusel. Lohukivist umbes 100 meetrit edelasuunas asuvad Jüritoa talu hooned ning umbes 140 meetrit kirde suunas Väljaotsa talu hooned. Kivi paikneb Väljaotsa talu juurdepääsuteest 25-30 m loode pool põllumaal. |
Ajalugu Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr. |
Kaitsevööndi ulatus Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3). |
Üldinfo Kultusekivi (tänapäevasem termin: lohukivi) on kivi, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3-10 cm, sügavus 0,5-5 cm. Lohkude põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Ümmarguste lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Meie lähinaabruses (Skandinaavias) hakati lohke kaljudesse tegema juba neoliitikumis, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on lohukive leitud Põhja-Eestist, vähem Saaremaalt ning vaid üksikuid Lõuna-Eestist. Lohukivide tegemise aja määramine on problemaatiline – lohk ise ei ole dateeritav ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega. Siiski on lohukive peetud Eestis pronksiaegseks kultuurinähtuseks (1800-500 a. eKr), kuna neid on leitud peamiselt samadelt aladelt kui pronksiaegsete inimeste matmispaiku – kivikirstkalmeid. Teiste muinasaegsete mälestiseliikidega sellist sidet pole võimalik leida. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, kuna kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades (vt Lang. V. 2007. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu. Lk 67-69). |