Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 11968
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
X-koordinaat 535664.62
Y-koordinaat 6553044.91
Mälestise vana number 186-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(3)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 29.06.21

Menetleja: Raplamaa nõunik, Andrus Rospu

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 25.04.2011.

Kirjeldus


Lohukivi on peaaegu ümara põhiplaaniga, pealt kumer. Kivi läbimõõt on 1,7 - 2 m ning kõrgus u 1 m. Kivi pealispinnal on 23 kunstlikku lohku läbimõõduga 4 - 7 cm, sügavusega 0,5-3 cm.

Sisestatud: 06.11.2013.

Asukoha kirjeldus


Lohukivi asub Rapla maakonnas Kohila vallas Adila külas Pihali-Adila-Rabivere teest (T-20103) 370 m edelasuunas suure kivihunniku lõunaservas. Kivist 240 m loodesuunas asub Vaino talu. Vahetult kivi juures asub Vaino tallu suunduva elektriliini post (betoonpost).
Kivist 25 m kirdesuunas asub teine lohukivi (reg nr 11967). Kivid asuvad kaitsealusel asulakohal.

Sisestatud: 06.11.2013.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3).

Sisestatud: 06.11.2013.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 21.03.2015.