Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Kirjeldus

Suur, hallikas kivi millel on 6 lohku. Kivi küljed on järsud, pealtvaates trapetsi kujuline, sammaldunud. Kivi põhjapoolses osas on astang, idast lääne poole kallak. Kivi keskosas on nelinurkne süvend, suurim sügavus on kuni 15 cm. Lohud paiknevad lõunapoolses osas, suurima läbimõõt on 12 cm ja sügavus 7 sm.teised lohud väiksemad. Kuues lohk asub pöhjapoolses osas, selle läbimõõt on 9sm. ja sügavus 3 cm. Kivi mõõtmed: kõrgus lõunaküljelst 1,64 m, läbimõõt O-W suunal 3,90 m ja N-S suunal 4,90 m. Ü.= 11,70 m.

Asukoha kirjeldus

Kivi asub Rapla maakonnas Märjamaa vallas Lestima külas Tõnu talu maal. Läheduses on endine karjalaut, sellest 60 m kirdes metsaserval.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevöönd ümber kivi 5 meetrit.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.