Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Kirjeldus

Kivi on pealtvaates trapetsit meenutav, hall, roosade laikudega, väga konarliku pinnaga. Kivi põhjapoolne osa tõuseb harjana kõrgemale, kusjuures hari on idast läände kaldu. Idapoolses otsavaates on kivi ülemisel osal kolmnurkne kuju. Lõuna poole on kivil suhteliselt ühtlane kallak. Kivi edalapoolne osa moodustab suhteliselt omaette pealt kumera astangu seetõttu lääne-loodesuunalt vaadatuna tundub kivi kaheosalisena. Kivi mõõtmed: ida-lääne suunal 3,47 m põhja-lõuna suunal 3,49 m, idapoolse osa kõrgus 1,35 m ja edelapoolse osa 81cm. Ü=12,15 m. Kivil on 9 lohku: kaks asuvad kõrgemas idapoolses osas teineteisest 10 sm. kaugusel nende läbimõõt 5-6 cm, sügavus 1 cm. Ülejäänud 7 asuvad edelapoolsel astangul, viis suhteliselt sügavat lohku asuvad kaarjalt ridamisi, suurima lohu läbimõõt on 8 cm ja sügavus 5 cm. Neljal läbimõõt 6,5 - 7 cm ja sügavus 3-4 cm. Ülejäänud 2 lohku on väiksemad.

Asukoha kirjeldus

Kultusekivi asub Rapla maakonnas Märjamaa vallas Ohukotsu külas. Kivi asub põllul Pae talusse põõrduva teeotsa vastas, vana põllutee ääres mis on kiviaiaga ääristatud, hooned jäävad kivist 300 m ida poole.

Ajalugu

Kultusekivi dateeritakse I aastatuhandesse e.m.a - I aastatuhandesse m.a.j. Kivi võeti kaitse alla 1977. a.

Kaitsevööndi ulatus

Objekti asukoht ja kaitsevööndi ulatus: vaata lisa 1.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.