Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik kalmerajatis, inimluid ja teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kaitsevööndi ulatus

Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Kirjandus

Kalmistu endisel Loona (sks k Klausholm) mõisa karjamaal, mis praegu mõisajagamisel (1924. toim) Kaisvere küla "Kooli" asuniku krundi sisse planeeritud. Kalmistu asukoht on Kaarma kirikust 1,5 km loode suunas, kirikust Kaisvere ja Käku külade poole viivast maanteest umbes 150 m põhjapool oleva endise loona paemurru juures end Loona mõisast 750 m edelas. Kalmistut põllust eraldava kivitara kirdenurga juures kasvab end. Loona mõisa põllul suur "kalmu tamm" (tänaseks hävinud?, toim).

Kalmistu kannab rahvasuus nime "Loona kalm" ja "Kalmutagune".

Kalmistu asub karjamaa kirdenurgas, moodustades umbes 200 m pika ja sama laia nelinurga, mille keskel on Loona mõisa endine paemurd. Vist on kalmistu ulatanud ka kaugemale idapoole, kus põllul näha suur kivivare, suurtest raudkividest kokku kuhjatud. Maapind kalmistu alal on paene, 20-30 cm paksuse liivaka mullaga, kaetud tiheda sarapuupõõsastikuga.

Kalmed on säilunud ainult paemurru ääri mõõda, paemurru ja kivitara vahelisel ribal, mis mõnel pool kõigest 4-5 m lai. Kõige rikkalikumalt on kivikalmi kalmistu kirdenurgas "kalmu tamme" (hävinud? toim) ümbruses. Kalmede kivikate ulatub keskmiselt 0,5 m üle maapinna, kuna läbimõõt on harilikult 4-5 m. Kalmede arv on umbes 60-70, paljud neist lõhutud.

Kaevamisi on toimetanud juba Kruse ja hiljem ka J.B.Holzmayer, kes 1874. a avanud 4 kalme, millest 3 juba varem on olnud rüüstatud. Neljanda haua asjad on Kuressaare Muuseumis - pronksehteasju ja potitükke. Kalmede kivikate on seisnud koos 0,5-1 m suurustest raudkividest, moodustades ringi, mille sisemine läbimõõt on 2,7 m. Surnud on olnud põletatud, ka panused on tules kannatada saanud. Kalme on varem kohalike elanike poolt rüüstatud.

Kuressaare Muuseumis on veel 78 asja, mis olevat leitud Loonast ("Klausholm"). Arvatavasti on need pärit samast kalmistust. Asjade hulgas on raudodasid, nuge, ka üks harpuun, siis pronksehteid: spiraalsõrmuseid, käevõrusid, keekandjaid jms. Lisaks asuvad osad leidu Riia Toommuuseumis (1924. toim)

[Saaremaa ja Muhu muinasjäänused; TÜ Arheoloogiakabineti toimetised, Tartu 1924, lk 18-19]

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Kividest rajatud kalmete ehitus, matmisviis ja erinevate kalmevormide levik muutus aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised võivad olla ümara või nelinurkse põhiplaaniga, sisaldada eraldi kividest laotud keskset kirstu või mitte, omada kõrgemat või madalamat kivikuhjatist. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud mitmeid ümbermatmisi. Surnutele on kivikalmetesse aegade jooksul kaasa pandud erinevaid esemeid.