Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kiviaja asulakoht
Mälestise registri number 12549
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
X-koordinaat 404714.98
Y-koordinaat 6488963.37
Mälestise vana number 322-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(3)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 10.10.17

Menetleja: Arheoloogiapärandi valdkonna juht, Ulla Kadakas

Märksõna(3)

Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht.

Mälestise tunnus


Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 24.07.2014.

Kirjeldus


Asulakoha peal on ringikujuline kivistik, mis on jäänud seal varem paiknenud Taavi tuulikust. Tuuliku eksisteerimise ajal ja hiljemgi on asula ala olnud söötis. Kultuurkiht hõlmab ligikaudu 2000 ruutmeetri suuruse ala. Kiht on keskmiselt 30-40 cm paksune ja asulakoha ülaosas 25 cm paksuselt segamini küntud (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 24.07.2014.

Asukoha kirjeldus


Muistis asub Saaremaal Mustjala vallas, Võhma külas, Vene talu väravast 100 m ida poole Võhma-Põitsemäe tee ja Kurisoo talu juurde viiva tee ristumiskohta.
Muistis paikneb Saaremaa põhja- ja keskosas asunud muinassaare loodeosas omaaegse lahe neemel, mis on 21-22 m kõrgusel tänapäevasest merepinnast. Muinasneem ja -laht eristuvad väga hästi ka tänapäevsasel maasstikul.

Sisestatud: 08.02.2011.

Ajalugu


Mesoliitiline asulakoht Loode-Saaremaal fossiilsel rannamoodustisel pärineb IV aastatuhandest eKr (taolisi laagripaiga jäänuseid on piirkonnas leitud 9). Asulakoha leidis 1986. a arheoloog Vello Lõugas. Arheoloogilised väljakaevamised Aivar Kriiska juhtimisel toimusid 1997. a. Kohatud leiuaines koosneb peamiselt kvartsi, tulekivi, läänemere punase kvartsporfüüri ja mõnede teiste kivimite kildudest ning üksikuid tööriistadest. Leitud on ka mõned savinõukillud. Asula pärineb valdavalt hilismesoliitikumist. Üksikud nöörkeraamika killud osutavad aga, et seal on elatud ka hilisneoliitikumis.
Võhma asulakohast saadud radiosüsiniku dateeringud annavad tuleasemete vanuseks 6000-4900 aastat eKr (Kriiska 1998). (Saaremaa 2. Ajalugu. Majandus. Kultuur. 2007, lk 13.)
Asulakohast on leitud ka väheseid säilinud loomaluid, mis kuuluvad hüljestele (Lõugas 1997b), otsustades, et just mereimetajate küttimine andis sel ajajärgul inimesele peatoiduse. Muuhulgas on Võhma asulakohast leitud sarapuupähklikoori, mis on üldse ühed vähesed säilinud koriluse tunnusmärgid meie kiviajast. (samas, lk 15)

Sisestatud: 12.05.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil.

Sisestatud: 24.07.2014.

Aruanded


Väljavõte:
Vello Lõugase isikuarhiiv:
Võhma küla kinnismuistised registreeriti esmaskordselt 1922. a üliõpilase Theodor Vaasi poolt (vt Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, Tartu 1924, lk 95-96 ja 98). Tollal võeti siin arvele linnusease ("maalinn") külamaade kaguserval ja kaks arvatavat ajaloolise aja matusepaika, üks Järise tee ääres, teine küla lõunapoolsetel karjamaadel maanteest paarsada m põhja pool.
Uuesti sai Võhma ümbruse arhailisele maastikule tähelepanu pööratud seoses Saaremaa varase ja vanema rauaaja muististe põhjalikuma väljaselgitamisega 1970ndail aastail.Esimene inspektsioon Võhmasse sai korraldatud Kaali kaevamiste ajal 1977. a. Sel korral sai katise alla võetud ümmargune kivikalme külamaade kirdeosas ja samas läheduses paiknev rauaaja asulakoht. Küla edelaserval avastasime tarandkalme, mis paiknes endistel külapõldudel, nüüd juba karjamaal ja 2 kivikalmet.
Võhma arheoloogilist uurimist alustati 1986. a, kui sai sooritatud väiksemaulatuslikud arheoloogilised kaevamised Võhma maalinnal ja sooritatud maastiku põhjalikumat inspektsiooni. Selle töö esialged tulemused on publitseeritud ENSV TA Ühiskonnateaduste Toimetistes. Samal aastal avastasime siin ka Saaremaa vanima muinasasula, mis paikneb külamaade lõunapoolses osas vanal rannavallil, koolimajast mõnisada meetrit lõuna-edela suunas.
1987. a alustasime külamaade edelaosas paikneva tarandkalme kaevamist sihiga leida siit mitmetarandiline kivikalme, mis kujutaks end Liiva Putla tüüpi mitmetarandilist kivikalmet ilma kivikirstkalmest "ripatsita". Töid finantseeris ENSV Ajaloo Insituut. Esimese aasta töötulemused on publitseeritud ENSV TA Toimetistes, Ühikonnateaduste seerias 1988:4 (V. Lõugas, Kivikalme Võhmas (Saaremaa)), kus on antud skeem muistise asukohaga. Esimesel aastal selgus, et tegemist on siiski liitunud kalmega, mille vanemaks osaks on traditsiooniliselt kivikirstkalme ja hilisemaks osaks tarandkalme. Üllatas seevastu väga varaste põletusmatuste leidmine kalmes.
1988. a kalme kaevamist jätkati. Suurem osa ajast pühendati kalme "äärevarade" uurimiseks. See valmistas üllatuse, sest selgus, et kalme juurde on veetud omal ajal hulgaliselt asulakohalt põlenud kivide prügi, mis on loobitud kalme kõrvale ida ja lõunaküljel. Sellest kiviprügilast leidsime arvukalt asulaleide - keraamikat ja kiviesemeid jm. Kaevamised jäid sel aastal pooleli. Läbi kaevamata kivikirstkalme põhi, osaliselt teine tarand ja lõunapoolne äärevare kaugem serv, mille kohta sai arvatud, et see võiks jääda isegi näidiseks tulevastele põlvedele, kes võiksid selle põhjal kontrollida meie järeldusi. 1988. a tööde kokkuvõte ilmub TA Toimetistes, Ühiskonnateaduste sarjas 1989:4. (allikas: V. Lõugas, Võhma muististe uurimislugu. Vello Lõugase isikuarhiiv (TLÜ AI Arheoloogia arhiiv)).

Sisestatud: 13.10.2011.

Kirjandus


Väljavõte Aivar Kriiska artiklist "MESOLIITILISED ASUSTUSJÄLJED LOODE–SAAREMAAL", Ajalooline Ajakiri 1998 /1 (100), lk 13-22:
Loode-Saaremaa mesoliitilised asulakohad omavad väga häid paralleele Hiiumaa Kõpu poolsaarel viimastel aastatel uuritud umbes sama vanade asulakohtadega (joonis 1). Mõlemale alale on omane kohalike kivimiliikide kasutamine tööriistade valmistamiseks. Valitsevaks toormeks on kvarts ning valge, hall ja beezh madalakvaliteediline kohalik tulekivi. Erinevuseks on ainult Läänemere punane kvartsporfüür, mida Kõpust on leitud alles neoliitilistest muististest. Kivitöötluses on olnud suur osakaal kildtehnikal. Teisese töötlusega esemeid on vaid üks kuni kaks protsenti ja nende hulgas domineerivad kõõvitsad. Ühine on ka raieriistade vähesus, mis piirdub üldiselt mõne talva ja kirve fragmendi või toorikuga.

Leiuainese ja geograafilise situatsiooni järgi võib oletada, et saarte asustuse lähtealaks on Lääne-Eesti rannikupiirkond. Paraku tunneme sealset mesoliitikumi veel vähe. Varamesoliitilise Pulli ja saarte varaasustusega samaaegse Valge-Risti asulakoha (vt joonis 1) vahele asetuvad arheoloogilisel ajaskaalal ehk vaid osa Pärnu jõe põhjast leitud luuesemetest, mis vaadeldavat probleemi lahendada ei aita. Valge-Risti vähene leiuaines on aga väga sarnane Saaremaa ja Hiiumaa omale.

Saarte asustamine on tihedalt seotud hülgeküttimise kui tähtsa majandusharu väljakujunemisega, sest meresaaduste ekspluateerimine oli vältimatu enese äraelatamiseks saartel. Üleminek spetsialiseerunud hülgeküttimisele leidis arvatavasti aset põhiliselt mesoliitikumi hilises järgus, mis vastab Läänemere arengu Litoriinamere staadiumile. Varasemates asulates ei ole hülgeluude osakaal jätteluude hulgas märkimisväärne. Üks hülgeluu on leitud küll juba varamesoliitilisest ca 8800 eKr dateeritavast Pulli asulakohast, kuid ka sellest hilisema Kunda Lammasmäe osteoloogilise materjali hulgas on hülgeluude osakaal vaid ca 1%. Hiiumaa Kõpu IV ja VIII mesoliitilises asulast on aga leitud ainult hüljeste luid. Algul peatuti saartel ilmselt vaid ajutiselt, kasutades ära seda eelist, mida andis kindla maa olemasolu laagripaiga püstitamiseks. Seal oli võimalik hankida küttepuid ja toorainet tööriistade valmistamiseks, jätta osa varustusest paigale jms. Hiljem on kohanetud eluks saartel juba aastaringselt.

Püsiasustuse tekke täpsem dateerimine on materjali vähesusest tingituna raskendatud, mistõttu tuleb esialgu rahulduda kaudsete allikatega. Hiiumaal on esimesed märgid saarel elamisest varasema kevadtalvise sesooni kõrval ka suvel ja sügisel pärit hilisneoliitikumist. Analoogilise leiu- ja luuainesega on samaaegsed Saaremaa asulakohad Naakamäel, Undvas ja Loonas. Ilmselt toimus saartele paikseks jäämine siiski juba märksa varem. Sellele osutab omanäolise Narva kultuuri rühma olemasolu Saaremaal ja Hiiumaal varaneoliitikumis. Esimese paikse asustuse alana tuleb arvesse eelkõige just piirkonna suurim saar praeguse Saaremaa kesk- ja põhjaosas. Seni kõige varasemaks püsivama asustuse märgiks on arvatavasti Kõnnu asulakoht, kust on erinevalt teistest saarte hilismesoliitilistest ja varaneoliitilistest asulatest leitud rohkesti raieriistu — ligi pool tuhat kivikirvest ja -talba. Need osutavad mitmekülgsemale ja pikaajalisemale tegutsemisele selles paigas. Esemelise materjali sarnasus Hiiumaa leidudele viib mõttele, et Saaremaal elama asunud inimesed ekspluateerisid mitmeid ümbruskonna saari ja laide, sealhulgas Kõpu muinassaart.


KOKKUVÕTE

Kuuendasse aastatuhandesse eKr dateeruvad hilismesoliitilised asulakohad Loode-Saaremaal on arvatavasti Kunda kultuuri hülgeküttide hooajaliste jahilaagrite jäänused. Kõrgussuhted ja muinasranna joont markeeriv asend maastikul osutab, et elatud on vahetus mere läheduses. Arvestades praegust maakerke kiirust, võis Võhma I asulakoht oma tekke ajal olla veepiirist ehk vaid meetri jagu kõrgemal. Asetsemisele aktiivse veetegevuse tsoonis osutab seal meresette alla mattunud kultuurkihi olemasolu. Nii nagu Hiiumaa Kõpu poolsaare varased asustusjäljed, seonduvad ka Võhma ja Pahapilli asulakohad Läänemere Litoriinamere staadiumi algupoolega. Selle kõrgseisu aegsed rannamoodustised paiknevad Loode-Saaremaal pisut enam kui 20 meetri kõrgusel tänapäevasest merepinnast. Mesoliitilise inimasustusega kaasnenud muudatused looduskeskkonnas on nähtavad ka lähikonnas paiknevate Pelisoo ja Jõhvikasoo turbasetetes. Hiljem, mere taganedes on sellele järgnenud ka inimesed. Kuigi madalamatel muinasrandadel ei ole veel teostatud süstemaatilist muististe väljaselgitamist, osutab asustuse jätkumisele Loode-Saaremaal Võhma läheduses paikneva Surusoo õietolmudiagramm, kus on täheldatud nõrka inimmõju looduskeskkonnale neoliitikumi teisel poolel.

Leitud nöörkeraamika killud osutavad, et Võhma I asula ala on elamiseks atraktiivseks muutunud uuesti alles neoliitikumi lõpus. Need koos samaaegsete asustusjälgedega mõne kilomeetri kaugusel Tuius (joonis 2) osutavad, et Saaremaal nagu Kirde-Eesti rannikul ja ilmselt mujalgi on toimunud muutused asustusstrateegias — nöörkeraamika kultuuri asulad on tekkinud kaugemale vahetust mererannast. Selle asustustüübi taustaks on tõenäoliselt viljelevast majandusest tingitud vajadused.

Sisestatud: 19.09.2012.

Üldinfo


Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 24.07.2014.