Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Põhiplaanilt peaaegu ümmargune kalme on pealt tugevasti kamardunud. Kalme läbimõõt põhja-lõuna suunas on 8 m ja ida-lääne suunas 8,5 m. Kõrgus on 0,5 m. Kõige kõrgem on kalme keskosa, servade poole kalme õheneb ja madaldub. Kalme lääneserv on üsna järsk ja selge. Ka kalme kõrgus on sellelt küljelt suurem (0,7 m) kirdeserv seevastu läheb üle laugelt ümbritsevaks maaks. Üsna selge on ka loode- ja põhjaserv. Kalme servade vastu on lükatud suuremaid raudkive (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Ajalugu

Kivikalme pärineb I aastatuhande II poolest enne meie aega või I aastatuhandest pKr. Kivikalme on avastatud V. Lõugase poolt ning riikliku kaitse alla võetud esmalt 1979. aastal. Arvatavasti on tegemist kivikirstkalmega. Mälestisele on koostanud passi 1979. a juulis arheoloog V. Lõugas (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.