Mälestise tunnus

Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses.

Kirjeldus

Kirjeldatav kivi meenutab külgvaates madala seljatoega istet. Kivi küljed, välja arvatud edela külg on üsna püstjad. Kivi on kirde-edela suunas pikk 3,1 m ja ristipidi 2,2 m. Kivi kirdeotsa kõrgus on 1,45 m, keskosa 1,0 m ja edelaosa 0,8 m. Kivi kirdepoolsel kõrgemal nukil on 3 kunstlikku lohku ja madalamal osal veel kaks lohku, ühtekokku seega 5 lohku. Kivi koosneb üsna tihedast halli ja roosat värvi raudkivimist (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kultusekivi asub endise jaotuse järgi Valjala kihelkonnas. Kultusekivi paikneb Valjala-Laimjala tee (nr 21157) ja Tõnija-Veeriku tee (nr 21158) teedekolmnurgas avatud maastikul. Kultusekivist reg nr 12763 kirde pool asub arheoloogiamälestis kultusekivi reg nr 12762.

Ajalugu

Kivi on kasutaud kultusekivina I aastatuhandel eKr ja I aastatuhandel. Kivi on esmakordselt registreeritud arheoloog V. Lõugase poolt 10. augustil 1981. a. Kohalikud inimesed ei teadnud midagi selle kivi erilisest tähendusest. Mälestisele on koostanud passi 1981. a augustis arheoloog V. Lõugas (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.