12938 Kalmistu
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kalmistu |
---|---|
Mälestise registri number | 12938 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 08.01.1998 |
Registreeritud | 08.01.1998 |
X-koordinaat | 627649.31 |
Y-koordinaat | 6461922.31 |
Mälestise vana number | 13-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(2)
Paikvaatlused(5)
Paikvaatluse kuupäev: 19.04.21
Menetleja: Tartumaa nõunik, Inga Raudvassar
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Kalmistu asetseb veerjal põllul, mis Võrtsjärve suunas langeb, Kureküla poole tõuseb. Kalmistu asub täiesti tasasel põllul, mistõttu ei ole võimalik väliselt tema suurust määrata. Kalmistut tähistab kivirist. |
Asukoha kirjeldus Kalmistu asub endise jaotuse järgi Tartu maakonnas, Rannu kihelkonnas. Kalmistu paiknev Rõngu-Sangla maanteest ida pool, Rannu piimatööstuse hoonetest lõunas. |
Ajalugu O. Laid on kalmistu ja kiviristi ära märkinud oma 1921. a koostatud Rannu kihelkonna muinasjäänuste kirjelduses, kus märgitakse, et kündmisel on põllult tulnud risti ümbert luid ja kuldsõrmuseid. Rahvatraditsiooni järgi on tegu rootsiaegse matusepaigaga. Kalmistu kuulub arvatavasti 15.-18. sajandisse. |
Kaitsevööndi ulatus Kaitsevöönd: "Kultuurimälestisele kaitsevööndi määramine" kultuuriministri käskkiri 21. juuni 2006 nr 208 (RTL, 04.07.2006, 52, 967). |
Üldinfo Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis). |