Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kääpa läbimõõt on umbes 8 m, ja kõrgus 0,5 m. Kääpa keskele on kaevatud auk, teine lõhkumisauk asub kääpa idajalamil. Kääpa põhjajalamilt mööda minev metsatee on kääpa serva veidi lõhkunud.

Asukoha kirjeldus

Kääbas asub endise jaotuse järgi Tartu maakonnas, Võnnu kihelkonnas. Kääbas kuulub kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 13033-13040), mis paikneb Kõnnu-Ahunapalu maanteest põhja poole minevast teest lääne pool, metsaservas.

Ajalugu

Kääpast reg nr 13035 saadud leiumaterjali alusel võib selle dateerida 5.-6. sajandisse, kogu kääbastik aga kuulub I aastatuhande II poolde. Kääbastik (mälestised reg nr 13033-13040) on märgitud juba 1921. a A. Karu poolt Võnnu kihelkonna kirjelduses, lk 11-15 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kääbas reg nr 13035 kaevati läbi 1968. a M. Schmiedelheimi juhatusel. Kääpast leiti peale põlenud luude kääpa kuhjatises kaks puruks vajunud savinõud luudega ja mõningaid esemeid. 1969. a puhastati kääbas reg nr 13040 ja veel ühe kääpa keskel olevate lõhkumisaukude küljed kääpa ehituse selgitamiseks. Leide ei saadud seejuures kummastki kääpast. Kääbas reg nr 13035 kaevamise ja kahe kääpa profiilide puhastamise kohta on aruanded Ajaloo Instituudis. Mälestisele on koostatud pass 1971. a (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Üldinfo

Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.